Vabadussõda algas 28. novembril 1918. Punavägi vallutas kolme nädalaga Rakvere ja jõudis välja Tartu lähistele.
Eesti mehed deserteerusid, ennast ei õigustanud vabatahtlik ega kohustuslik mobilisatsioon. Enamikul inimestel lihtsalt polnud usku sõja võimalikkusesse Venemaaga. Kapten Johan Pitka töökodades jõuti küll valmis meisterdada ja rindele saata esimesed soomusrongid, kuid need mehitati peamiselt koolipoistega. Punaste pealetungi ei suutnud peatada needki.
Jõulueelne õhkkond Tallinnas
12. detsembril jõudis Tallinna reidile Inglise laevastik. Väed maale ei tulnud, küll aga saatsid inglased Eesti valitsusele 6500 püssi ja üle 207 Lewis-kergekuulipilduja.
Õhkkond linnas muutus äikeseliseks. 17. detsembril alustasid enamlased Viktor Kingissepa õhutamisel suuremates tehastes streiki, massid tulid tänavatele. Põhiviha väljendati Inglise laevastiku ja Ajutise Valitsuse vastu. Suund võeti mässule, mis pidi algama punaarmee jõudmisel Tallinna. Linn oli punaseid lippe ja enamlaste poolt „parunite” vastu üles kihutatud tehasetöölisi täis.
Kuna kõik tegusamad sõjaväelased olid juba rindel, siis polnud valitsusel kedagi, kellega korda hoida. Tänavatele saadeti koolipoistest kaitseliitlaste rühmi, keda ähvardas aga omakohus. Nõrganärvilised peitsidki kaitseliidu käesidemed taskusse.
Narva õppur-kaitseliitlased võtsid ometi reaalkoolist endale relvad ning liikusid Raekoja platsile. Peagi ilmusid platsile ka meeleavaldajad. Umbes 20 poissi võtsid ahelikku ja liikusid mässajate poole, käskides neil laiali minna. Sellele ei reageeritud, karjuti maha Eesti valitsust ja hakati poistelt relvi ära kiskuma. Kui poiste püssiraudadest juba kinni haarati, siis avasid nad tule. Lasti kaks kogupauku ja kolm lasku õhku. See mõjus, mõne hetkega oli raekoja plats tühi. Maas labas 5-6 surnut.
Punaste mäss oli maha surutud. Nii päästsid paarkümmend Narva koolipoissi-kaitseliitlast tol päeval alles sündinud Eesti riigi.
20. detsembril formeeriti umbes 60-70 Tallinna koolipoisist juba löögipataljon, mis saadeti pärast kiiret väljaõpet 22. detsembril Aegviitu soomusrongide dessantüksusteks.
Jõulud rindel
Jõululaupäev, 24. detsember 1918 polnud eestlastele rõõmupüha, vaid masendav taganemispäev. Punased jõule ei pidanud. Otse vastupidi, sõjategevust hoopis intensiivistati.
Üks enamlaste sihte tol päeval oli Tapa raudteesõlme vallutamine, mis pidi Tallinnale peale tungivatele Punaarmee üksustele looma ühenduse lõunast tulevate väeosadega. Tapa külvati üle suurtükitulega. Pärast seda, kui paar mürsku jaamahoone juures lõhkesid, tõmmati soomusrong nr. 1 tagasi Aegviidu poole.
Moe külla taandunud eestlaste suurtükipatarei pidas jõululaupäeval duelli punastega. Patarei ülem polnus siiski pühi unustanud. Jõulukingiks jagati meestele tubakat. Õhtul said kinke ka mittesuitsetajad. Tallinnast olid saabunud soojemad riided, sinelid, karvamütsid, pesu ja sokid. Neil, kes tubakat polnud soovinud, oli nüüd eesõigus kingitusi valida.
Põltsamaal asunud 2. polk saatis jõululaupäeval mehed Aidu juurde, et tõkestada punaste edasitungi. Kui kusagile tallu sisse astuti, võeti poisse vastu sõbralikult, ehkki paljudes kohtades polnud neid millegagi kostitada. Mõnes kohas siiski pakuti pühadesaia, kohvi ja verivorsti.
Julius Kuperjanov, kes oli väheste kaitseliitlastega lahkunud Tartust 21. detsembri varahommikul, jõudis Puurmani mõisasse 23. detsembri varahommikul. Vahepeal oli tema salk kasvanud ligi poolesajale mehele ning neid tuli järjest juurde. Mõisasse oli jäänud vaid paar teenijat. Julius Kuperjanov seadis end koos naise Alicega sisse teisel korrusel kantselei kõrval.
24. detsembri hommikul saadi Viljandist 2. diviisi ülema luba asutada partisanide pataljon. See oli kuperjanovlastele tõeline jõulukink.
Jõuluõhtu oli hubane. Mõni kraad külma, maa kaetud värske lumega. Meestele pakuti sealiha kartulitega. Keegi oli Tartust kaasa toonud ka viinapudeli. Poistel oli hea meel, kuid see jäi ka ainukeseks korraks rindel oleku ajal, mil viinapudel lauale ilmus. Kuperjanovi arvates vajas sõdur sõjas kõige enam selget pead. Õhtusöögi järel koguneti mõisa saali, kus oli isegi mõne küünlaga jõulupuu. Laudi ja vesteldi.
Esimese püha öösel kell kaks jõudis Põltsamaalt tagasi käskjalg, kes tõi teate, et 2. polk on Põltsamaalt taganenud. Telefoniside puudus. Kiiresti koguti mehed ja asjad, ning hommikuks jõuti Põltsamaale. Seal selgus, et tegu oli valehäirega. Pöörduti tagasi Puurmani mõisa.
Järgmise aasta jõulud olid kõikjal väeosades juba hoopis rõõmsamad, sest jaanuari esimestel päevadel saabus sõjas pööre ja peagi olid punased Eesti piiridest välja löödud.
Illustratsioonid:
1. Remondirong nr. 3 Vabadussõja alguses. Need rongid allusid soomusrongide divisjonile ja hoolitsesid sildade ning raudtee remondi eest.
2. Julius Kuperjanov 1918. aastal.
