0

Ann Mari Anupõld: suur õpetaja

Ann-Mari Anupõld. Foto: Urmas Lauri
Ann-Mari Anupõld. Foto: Urmas Lauri

On tavaline et detsember kubiseb väga eri laadi üritustest. Sel aastal lisandus kiirel ajal pikka nimekirja veel üks omalaadi kutse. Nimelt anti eelmisel nädalal välja Raplamaa aasta naise 2018 tiitel, mis anti sedapuhku ei kellegile muule kui minu kauaaegsele õpetajale-sõbrale-kolleegile Reet Reimannile Sipa loomakliinikust.

Kuu aega tagasi võttis minuga ühendust Raplamaa ettevõtlike naiste klubi liige ning palus, kas ma võiksin sellel üritusel olla Reeda üllatuskülaline. Kummaline, kuidas sõnaga “üllatuskülaline” seostuvad mul esmalt pigem suured kuulsused või siis parimal juhul poolalasti tordi seest välja kargavad mehed. Kas tähendas see tänapäeva meedia mõju minu ajudele? Igatahes pidi Reet vaeseke leppima hoopis minuga ja takkatippu veel ära kannatama natuke piinliku kõne. Ning selleks, et suurejoonelise tiitli mälestus nii pea ei hääbuks, otsustasin Reedaga koos veedetud tööaastate rõõmu jagada teiegagi.

Sippa praktikale läksin ma esimest korda pärast oma kolmandat ülikooliaastat suvel 2010. Reet on öelnud, et praktikandina olin ma algselt “tormakas ja kõiketeadev” ning et tal on väga põnev olnud jälgida minu arengut tudengist töötava arstini ja kuidas kogemused ja aastad mind muutnud on. Ma arvan, et tormakusest ei ole ma siiani päris lahti saanud.

Kannatusega on mul kohe kindlasti päris suured probleemid. See-eest kõiketeadmine on nii enam-vähem kirbu suuruseks kokku kuivanud. Mida rohkem ma teen, seda rohkem ma näen, et tahaks veel rohkem teha ja teada, aga seda kõike hallata pole võimalik nii ehk naa. Praktika jooksul aga suutsin oma kõiketeadmisega Reeda nii mõnigi kord keerulistesse olukordadesse panna, teatades talle täie veendumusega, et üks või teine töö on ju käkitegu ja miks me seda siis ometigi kätte ei võta ja ära ei tee. Üks selliseid töid oli ühe dogi purihamba väljatõmbamine, sest üks hamba juur oli põletikuline ning oli koera juba tükimat aega vaevanud. Isegi tavamõõdus koera purihamba väljatõmbamine on paras ettevõtmine, dogist rääkimata. Hamba kolm juurikat hoiavad seda ikka üsna stabiilselt seal, kus loodus talle koha loonud on.

Mina olin täiel rinnal veendunud, et küll me selle tööga hakkama saame, ning Reet läks minu vankumatu optimismiga kaasa. See kestis täpselt senikaua, kui olime 15 minutit hamba kallal pusinud, näod punased ja näpud kanged, aga hammas ei olnud isegi millimeetri võrra loksuma hakanud. Aga ometigi ma mäletasin selgelt, et kui ma seda protseduuri ühes teises loomakliinikus nägin, siis paistis see välja nii lihtne! Aga kas ikka oli? Ja kas see mitte ikka ei olnud väga palju väiksem koer? Lahendus saabus lõpuks hoopis väikese peitli näol, millega hammast poolitades oli võimalik see üksikute juurte kaupa välja võtta. Töö sai ilusti tehtud ning koer oli juba järgmisel päeval rõõmsalt sööma hakanud.

Sellele piinarikkale hambatööle vaatamata leidsid minu arvamused ja ideed Sipa loomakliinikus rakendust ka järgnevatel aastatel. Mina leidsin, et ei ole keeruline lehmale keisrilõiget või maolõikust teha, Soomes praktikal olles tehti seda pea ülepäeva, nagu ka ülikooli kliinikus. Ja vaene Reet jälle kraamis varustuse välja, noogutas ja ütles “teeme ära”. Tegimegi, teeme siiamaani. Kui esimeste lõikuste ajal olime ehk veidi kohmakad ja aeglased, siis nüüdseks on nendest kujunenud mõnus meeskonnatöö ja hea vaheldus igapäevastele rapsimistele. Kuigi eks see lehmade lõikamise võimalus kõigub ikka piimahinna ja muu majandusega tugevalt kaasa.

Kahtlemata on meil Reedaga ühine ka musta huumori poole kalduv naljasoon, mis on muide omane väga paljudele arstidele. Ilmselt on see seotud sellega, et me näeme iga päev nii palju negatiivset, et lõpuks ei jää midagi muud üle, kui hakata ka tõeliselt rasketes olukordades teatud huumorit nägema. Muidu lihtsalt ei oleks võimalik seda tööd jätkata. Praktikapäevi täitsid sageli väga ootamatud naerupahvakud, kui meist üks või teine suutis mõnda asja uue nurga alt vaadelda ja värvikalt kirjeldada.

Ükskord, kui just jalutasime lauda uste poole ja olime parajasti südamest naeru lagistamas, kui meie ees järsku uks lahti löödi. Uksel seisis sõnnikuharga ähvardav perenaine ning käratas “Ei tea, mis siin nii naljakat on?” Jäime selle peale mõlemad Reedaga hoobilt vait. Teel koju saime aga see-eest veel rohkem naerda.

Niisiis Reet, palju õnne sulle veel kord. Oled tiitli “Raplamaa aasta naine” tõepoolest auga välja teeninud. Jah, sa teed küll “ainult oma tööd”, aga ma arvan, et sa tead, et päris lihtne ega tavaline see ei ole. Jõudu ja jaksu sulle!

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz