Ann Mari Anupõld: Lapimaa külmarõõmud

Ann Mari Anupõld. Foto: Urmas Lauri
Ann Mari Anupõld. Foto: Urmas Lauri

Kuigi sel aastal oli ka Eestis üle pika aja jälle peaaegu arvestatav talv (ja võibolla tuleb veelgi, kes seda teab), otsustasin ma puhkuse ikka igaks juhuks eriti talvistes oludes veeta ning sõitsin nädalaks taas külla oma kursuseõele Norale Rootsi Lapimaal. Kohe esimesel õhtul võtsid mind seal vastu –24 kraadi ja jäine tuul. Kuni olin kotid autost tuppa tassinud ja kiirelt koera jalutanud, oli mul juba tekkinud klassikaline lapi ripsmetušš ehk härmatiseklompidega ripsmed.

Seekord õnnestus mul külastada Jokkmokki talveturgu – ülemaailmset saamide kogunemist. Kuulsat laata peeti sel aastal juba 414. korda. Saamid on veel kauemgi kaubitsenud nahkade, nahast toodete, liha, käsitöö ja ehetega. Neid saab ka tänapäeval selsamal turul imetleda. Peened hõbetikandiga nahast käevõrud, igas suuruses ja eri graveeringuga noad, puidust kruusid ja kausid ning nikerdustega laekad, nahast tooted ja põdranahkasid suurtes hunnikutes. Kõigel sellel ilul on muidugi ka korralik hind ja nii piirdusime üheeuroste kummikommide närimise ning kallimate asjade imetlemisega.
Turu kõige põnevam elamus olid aga põhjapõdrad, ning neid oli seal kõigis värvustes ja suurustes. Keskpäeval läbis turgu väike rongkäik, kus saamid olid rahvariides ning põhjapõdrad vedasid enda järel pulkasid ehk kelke. Pärastlõunal aga toimus põhjapõtrade võiduajamine. Vaimusilmas ma miskipärast kujutasin ette, et põhjapõder on väikese hobuse moodi ning valjaste abil juhitav. Peagi aga selgus, et need loomad on kõike muud kui juhitavad ning rohkem võrreldavad ülekaaluliste hullunud lammastega, kel suured teravad sarved.

Võiduajamiseks oli moodustatud aedikutest umbes 100 meetri pikkune ringikujuline rada. Starti lasti kaks kelku korraga. Vähemalt kolme tugevat meest oli vaja selleks, et üks põhjapõder kelgu ette aheldada ja teda seal piisavalt kaua kinni hoida, et „võistleja” saaks kõhuli kelgu peale viskuda ning käte, jalgade ja ilmselt ka hammastega kelgust kinni haarata. Iga kord see ei õnnestunudki ning ühel korral lohistas põder terve ringi jagu oma taltsutajat taga, enne kui ta taas stardijooneni jõudis ja seal veel kaks meest tema järel lohiseva köie külge kargasid.

Kui kelgud ja põdrad olid valmis pandud, anti stardipauk ja algas 10 sekundit kestev kihutamine. Kurve võtsid põdrad napilt ja kelgul olija pidi vaeva nägema, et mitte maha lennata. Kummalgi põdral jäeti pikk nöör järele lohisema ning finišis kargasid saamid taas mitmekesi köite külge, et loomad seisma saada. Põtrade peatamine oli vaat et põnevam kui võidusõit ja seal võis näha nii mõnegi taltsutaja õhulendu. Õnneks paksud riided ja lumi aitasid, sest vigastusi tol päeval ei olnud.

Turult edasi sõitsime küla teise otsa, kus mu kursuseõel oli vaja üle vaadata paar patsienti – jällegi põhjapõdrad. Täiesti tavalises elurajoonis oli garaaži ehitatud ajutine aedik, kus taastusid paar nädalat tagasi koerarünnaku ohvriks langenud loomad. Nora hindas haavade paranemist ja andis juhiseid ravi jätkamiseks. Kui tagasi autosse istusime, küsisin: „Kas naabrid teavad, et põtru garaažis hoitakse?” Selle peale Nora muigas ja viipas järgmise maja hoovi: „Siin ei üllata sa sellega mitte kedagi.” Järgmise maja ees ootas kolm põhjapõtra oheliku otsas. Nende kergelt eemalolev näoilme ja samblikku mäluv suu väljendasid sügavat rahulolu.

Erilise pärlina õnnestus meil seekord minna päevasele retkele kelgukoertega. See on võimas ja omapärane elamus, mida tasub kogeda. Ise oma kelku juhtides peab muidugi olema hea tasakaal ja natukene sportlikku meelt. Koerte omanik Sabine rääkis lõunase lõkkepausi ajal igasugu naljakaid lugusid sellest, kuidas külalised kurvi peal kelkudelt maha on pudisenud ning koerad siis tuhatnelja omapäid edasi kihutavad. Nii nagu põhjapõtradel, on ka hasardis kelgukoerte juhitavus küllaltki küsitav.

Läbi tiheda metsa lookles meie retk, üle suure järve, taamal kõrgumas Kiruna mäed… „Ära vaata ainult koeri, naudi loodust,” hõikas mulle järgmise kelgu pealt Sabine. Sealne loodus on tõesti nautimist ning tähelepanu väärt. Lapimaal on veel lõputut ilu, mida avastada. Ja külmal ajal veel külmemas riigis puhkamas käimine omab ka selget eelist soojamaareisi ees. Tuled koju – ja kohe on 24 kraadi võrra soojem olla.

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments