Riigikontrolli audit erakorralisest meditsiinist on vallandanud avaliku arutelu arstiabi teemal. Nagu auditist selgub, teevad haiglate erakorralise meditsiini osakonnad palju sellist tööd, mida võiksid teha perearstid ja -õed.
Haigeks jäämine pole ühelgi juhul meeldiv ja loomulikult püüab haige esimesel võimalusel oma hädadele leevendust saada. Seda enam, et igale haigele tunduvad tema probleemid kõige suuremad. Edasi toimimiseks on variante mitu: kas püüda kannatada ja end koduste vahenditega ravida, minna pereõe või -arsti juurde, kutsuda kiirabi või minna ise haigla erakorralise meditsiini osakonda. Tegelikult on veel üks võimalus, mida vähe kasutatakse – helistada perearsti nõuandetelefonile. Viimase puhul võib küll olla probleemiks, et telefonitsi nõu andev arst oma patsienti ei näe ega tunne ja nii on raske nõu anda.
Trauma korral, eriti nädalavahetustel või õhtul, kui perearstikeskused kinni, on mõistlik EMOsse pöörduda, või lapsele kõrge palavikuga, mis kuidagi alla ei taha minna, kiirabi kutsuda. Kuid kas puuki peab välja võtma EMOs või võiks seda teha ka pereõde? Või kas kurguvalu nõuab erakorralise meditsiini sekkumist? Need on küsimused, millele peale iga patsient võiks mõelda. Kindlasti on EMOsse pöördujate hulgas neid, kes tõepoolest pole perearsti kätte saanud või kelle arst on kaugel, aga sama kindlasti on nende hulgas ka inimesi, kes pole proovinudki perearstile aega saada.
Igal juhul on hea, et arutelu on tekkinud, sest see selgitab inimestele arstide-õdede töö tagamaid ja annab aimu, millega meedikud oma igapäevatöös kokku puutuvad. Erakorraline abi on mõeldud hädaolukordade lahendamiseks. Ehk paneks just suurem selgitustöö inimesed korraks mõtlema, kelle poole oma hädadega esimesena pöörduda.
