Kolmapäeval, 24. oktoobril kell 17.30 on võimalus Haapsalu raamatukogus kohtuda kirjaniku, muusiku ja luuletaja Mait Vaiguga.
Aastal 2016 ilmus Vaigul valik jutustusi „Meeleparanduseta”, mille eest ta pälvis kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali ilukirjandusliku proosa aastapreemia. Varasemalt on tema sulest ilmunud luulekogu „Kõigil on alati õigus“ (2012), lühiromaan „Juss ja vennad“ (2013) ning valik jutustusi kogumikus „Tööpäeva lõpp“ (2014).
Arvustades Sirbis Vaigu lühiromaani „Juss ja vennad” tõmbas kirjanik Paavo Matsin paralleeli Mait Vaigu ja Veiko Õunpuu vahele, kasutades mõistet „mülkagootika”, et kirjeldada õhustikku, mida Vaik kirjaniku ja Õunpuu filmirežissöörina loob.
Matsin hinnangul on kõige olulisem antud teose õhustiku kui tegelaste kohta sageli peidetud väga väikestesse detailidesse ning neid pigem tajub kui loeb otsesõnu välja. Matsin seostab seda sellega, et varasemalt on Vaik tuntust kogunud eelkõige laulusõnade kirjutaja ja poeedina.
Mait Vaik on kirjutanud sõnad näiteks sellistele legendaarsetele lugudele nagu „1905“ (Sõpruse Puiestee), „Isa tuli koju“ (Metro Luminal), „Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head“ (Sõpruse Puiestee), „Palveta surnud sõprade eest“ (Metro Luminal) ja paljudele-paljudele teistele. Kokku on helindatud umbes 150 Mait Vaigu teksti.
Kriitik Alvar Loog on Postimehes kirjutanud, et prosaistina ei näi Vaiku huvitavat mitte niivõrd oma tegelaste tegemised ja elusaatused, kuivõrd nende meeleseisundid. Ridade vahelt jookseb halli niidina seesama „Isa tuli koju“-meeleolu: elu ja unistuste purunemine, katastroofi eelaimdus, surma lähedus.
Nii Vaigu luuletuste kui ka jutustuste suhteline väärtus ja originaalsus seisnevad Loogi sõnul eelkõige selles, et ta pole melanhooliat mitte üksnes poetiseerinud, vaid muutnud selle ühtlasi intellektuaalselt köitvaks.
