RMK ei ole ühegi oma töötaja sõnul lubanud seda, et kui kogukond ei soovi, siis RMK saega metsa ei trügi. Metsaülem Tanel Ehrpais on palunud Haapsalu Linnavalitsusel täpsustada üldplaneeringuga määratud väärtuslike metsade ja puhkealade piire, et siis üheskoos läbi arutada nendel aladel kasvavate metsade uuendamise võimalused. Olen nõus, et uuendamiseks ei pea alati tegema lageraiet aga looduslikud tingimused metsade uuendamiseks muid raieviise kasutades ei anna alati neid tulemusi, mida riigimetsa haldaja käest oodatakse.
Mida siis RMK tegelikult soovib?
RMK soovib, et inimesed teadvustaksid endile, mets ei ole muutumatu organism – ta ei jää ilma inimese kaasabita püsima sellisena nagu me teda täna näeme ja ilusaks peame.
Lihtne lahendus on keelata ära kõik lageraied ja öelda, et mets saab ise endaga hakkama. Saab küll aga kas see on selline mets, mida me tahame oma lastele pärandada, selle üle võiks arutleda.
RMK vaidleb sisuliselt vastu sellele, et metsade majandamise otsuste tegemise õigus võetakse omavalitsuse volikogu kätte. See otsustamise õiguse ülevõtmine aga ei ole toimunud kokkulepitult omanikega. Lihtne on volikogul raieid keelata aga kohustust ja vastutust, et ka 100 aasta pärast oleks Haapsalu kandis kauneid metsi, selle otsusega volikogu ei võta.
RMK on soovinud kogu aeg üht – metsa majandamise piirangud ja võimalused on vaja omanikega läbi arutada ja saavutada mõistlik kompromiss kohapealsete elanike ja metsamajandajate vahel.
Kokkuvõtvalt. Kui me kõik saame ühtemoodi aru, et puidu kasutamine on mõistlikum kui taastumatute loodusvarade kasutamine ja me oleme nõus ka sellega, et meist järeltulevatele põlvedele peab jääma samasugune võimalus puitu kasutada nagu meile täna, siis me nõustume ka sellega, et metsa kasutamise ärakeelamine ei ole lahendus, mis meid sellele eesmärgile lähemale viiks.
RMK soov on ärakeelamiste ja metsanduse seisukohalt arusaamatute ja ebamõistlike piirangute panemise asemel keskenduda mõistlike, mõlemaid pooli rahuldavate kompromisside leidmisele, mille juures märksõnadeks võiks olla visuaalne planeerimine, metsade looduslikud piirid ja tingimused jne. Meie oleme selleks valmis. Pooltõdede ja kontekstist väljarebitud tsitaatide asemel teeme ettepaneku keskenduda olulisele – kuidas metsi kasutada nii, et järeltulevad põlved meie peale pahased ei oleks. Kahepalgelised me ei ole.
Andres Sepp, RMK metsaosakond, peametsaülem
