Mäkke ronimises on midagi avastamisest, uurimisest, rituaalist, saamahimust, uudishimust. Aga ka iseenda tunnetamise vaevalisest teest. Eestis ei ole küll mägesid, kuid on nimekaid alpiniste, kel saavutusi ette näidata kuhjaga. Üks neist, vast kogenuim on Jaan Künnap, kes möödunud nädalal kohtus rahvaga Läänemaa keskraamatukogus.
Oled oma elus pürginud nii kõrgustesse kui ka sügavustesse. Kuidas see nii on läinud?
Minu elu esimene suurem kirg elus oli ja on tänaseni fotograafia. Hakkasin sellega tõsisemalt tegelema pärast Nõukogude armeed. Huvi tekkis juba varem ja sellepärast kasutasin iga vaba hetke sellest kahest aastast, mis ma armees olin, selleks, et lugeda läbi peaaegu kõik tol ajal ilmunud eesti- ja venekeelsed raamatud fotograafiast, lasin need lähedastel endale saata. Töötasin läbi tehnikad ja tegin endale asja selgeks.
Hiljem liitusin siis Tallinna fotoklubiga, kuhu mind kutsuti. Ju olin silma jäänud, olin just võitnud spordilehes ühe konkursi.
Aastaid hiljem tegi sõber ettepaneku tulla ka mägesid pildistama. Oma esimesed mäed pildistasin Kaukaasias, kus korraldati alpinistidele treeninglaagreid. Seal tutvusin ka lähemalt alpinismiga ja hiljem käisid see ja fotograafia juba käsikäes. Olin noor ja adrenaliin möllas veres. Otsisime muudkui uusi ja huvitavaid marsruute.
Alul pidin oma kaameraid ise mäe otsa tassima, nüüd aga on aru saadud, et fotosid vajab kogu rühm ja need lisakilod jagatakse kamba peale laiali. Kuid kaasas peab olema kolm-neli kaamerat, ja et neist mõni ka pildistaks, peab seda põues hoidma. Olen Eestis aparaate katsetanud, pakasega õue jätnud, kuid nii suure külma ja tuulega, nagu on mäetipus, kipub elektroonika sassi minema. See pole aga veel kõige hullem. Sõrmed lähevad hetkega kangeks, pistad need kaenla alla, hakkad hõõruma… Kinnastega pildistada ei saa, ja nii peadki väga kiire poiss olema.
Enne armeed õppisin tegelikult keevitajaks kutsekoolis, kuid juhuse tahtel sattusin siis hoopis merele ja teenisin leiba tuukrina. Minu töö oli vee all uurida laeval tekkinud vigastusi, näiteks kui mõni laev oli sattunud madalikule. Kui vaja, paigaldasime laevale plaastri, tegin ka muid sukeldumisega seotud töid.
Tuuker sai minust juba armeeteenistuses. Mind nimelt saadeti enne ajateenistust akvalangistide kursustele ja nii ta läks.
Sinu elutööks võiks nimetada päästmist. Oled tegelenud päästetöödega nii vee all kui ka kõrgel mägedes.
Mägedes käimise ajal oli juhuseid, kus oli vaja minna kedagi päästma. See on nagu kirjutamata reegel, lähevad kõik, kes on parasjagu vabad, kui vaja, kutsutakse ka mäelt inimesed ära, et kaaslasi päästma minna. Sattusin mitmetele päästetöödele ja sain hästi hakkama. Mingil ajal Moskvast võeti ühendust ja kutsuti tööle Pamiiri, giidiks ja päästjaks. Töötasin seal kuus aastat järjest. Inimesi tuli otsida nii jääpragudest kui ka alla tuua kukkunud või külmunud alpiniste ja muidugi ka hukkunuid.
Olen näinud surma, ka oma kaaslaste hukkumist, ja pääsenud ise surmasuust mitmeid kordi, ka siis, kui olin tuuker. On olnud õnne. Kord 2004. aastal, kui olime tõusmas Han-Tengrile (7010 m). Aklimatiseerumine oli läbitud ja grupp valmis tõusma, üks meeskonnaliige ajas teepoti ümber. Olin siis grupijuht ja andsin korralduse teha uus tee, kuna ilma sooja joogita ma ei olnud nõus tõusule minema. Kuni uus tee üles pandi, kaotasime umbes tund aega ja enne meid jõudis tõusu alustada tšehhidest koosnev grupp, kes jäi laviini alla.
Osalesime päästetöödes. Teepoti ümber ajanud grupi liikmele annetasime hiljem sümboolselt medali.
Kord juhtus huvitav lugu. Üks, võib öelda, töine juhus viis mind kokku noore daamiga, kes, kui teada sai, kes mina olen, rääkis mulle, et tema ema on talle kodus rääkinud, et mina olevat tema elu päästnud, kui ta tita oli. Ma võisin käia siis umbes 8. klassis. Lugu ise oli selline, et emad jalutasid lastega õues ja Kosel kirikumäest hakkas alla veerema lapsevanker, mina nägin seda ja püüdsin all kinni.
Sa oled tõusnud enam kui 150 tipule. See on võimas.
Eesti on väike, meil on suhteliselt raske kokku panna tugevat gruppi ja püstitada järjest uusi ja uhkemaid eesmärke. Nõukogude Liidu ajal oli hakkajaid mehi-naisi üle Liidu koos ja aastatega õppisime üksteist väga hästi tundma. Nii võtsime mägi mäe järel. Mägedes on usaldus väga oluline. Sõbra elu võib oleneda sinust ja sinu elu sõbra tegutsemisest.
Lumeleopardi aunimetuse teenisid välja eestlastest teisena.
Esimene mees oli Ilmar Priimets 1983. aastal, pean teda oma õpetajaks. Temalt õppisin ekspeditsioonide korraldamist ja kõrgtõusude taktikat. Maailma arvestuses on minu märgi number 204. Kokku olen üle 7000meetristel tippudel käinud 14 korda, kusjuures 1985. aastal ühe suve jooksul – kuue nädalaga – sai tehtud kolm üle 7000meetrist tippu. See oli minu elu tippvorm. Paraku ei pääsenud siis Nõukogude Liidust välja, nii jäid teised maailma ihaldatumad tipud vallutamata.
Peagi tähistad oma 70. sünnipäeva. Käid paljajalu, viibid noorte inimeste seltskonnas. Oled suurepärases vormis.
Noorest peast, enne sõjaväge, tegelesin spordiga. Minu lemmikala oli keskmaajooks. Tahtsin olümpiavõitjaks saada. Häid tulemusi saavutasin ka maadluses, selles tulin kaks korda Tallinna meistriks, vabariigis olin kolmas. Olen maal elanud ja kasvanud ja teinud palju füüsilist tööd. Sõin kõvasti, ikka piima ja liha. Mäletan, kuidas sai lihatünnis soolveest pekitükke õngitsetud. Küll oli hää. Olen seda meelt, et kui noorena sööd korralikult ja oled füüsiliselt aktiivne, siis saad terveks eluks korraliku vormi, mida edasi arendada. Näiteks olen kunagi võitnud kihlveo, kui jalutasin Tallinnast Viljandisse. Tegin seda 23 tunniga.
Elulooraamatut sinust veel ei ole, aga neid võiks kirjutada isegi mitu, sinu elu on olnud nii kirev ja mitmekesine.
Sõprade utsitamisel olen vaikselt hakanud mälestusi koguma küll. Neid on. Aeg-ajalt tuleb ikka mõni lugu meelde.
Intervjueeris Jüri Serman klubist Keelutsoon.
Jaan Künnap
Jaan Künnap on sündinud 9. veebruaril 1948 Kõue vallas Harjumaal. Ta on olnud 1971–94 päästelaeva tuuker ja aastast 1998 Tallinna linnamuuseumi fotograaf. Tegelenud fotograafia ja alpinismiga aastast 1972, on mitmekordne Eesti meister matkatehnikas. Tõusnud rohkem kui 150 tipule, sh Euroopa, Aafrika ja Ameerika kõrgeimatele tippudele (14 korda tõusnud kõrgemale kui 7000 m). Lumeleopardi aunimetus (tõusnud neljale NSV Liidu 7000 m mäetipule, 1987). Olnud 1983–87 Tallinna Alpinismiklubis ja on aastast 1999 omanimelise alpinismiklubi juhataja.
