Jõulud on püha, milles on põimunud muistne talvise pööripäeva ja Kristuse sündimise tähistamise kombestik. Ühe või teise veendunud pooldajaid on vähe, nüüdisaja inimene vaevalt teabki, mida ta õieti tähistab. Jõulud pole enam üks ega teine. Me käime (kui käime) kirikus, aga vaevalt kõik seal lunastaja sündi tähistavad. Me süütame aasta kõige pimedamal ööl küünlad, aga õigest pimedusest pole meil aimu, sest kogu aeg on valge. Vähemalt linnas. Jõulude ajal tabaks meid nagu omamoodi hullus lunastada kinkide ja külaskäikudega kõik aasta jooksul tegemata jäetu, kogu aasta võlad ja taak, et saada vabaks. Kuni järgmise korrani.
Jõulusid hakatakse meile meelde tuletama juba novembris, kui poed hakkavad valmistuma aasta kõige suuremateks ostupühadeks. Hiljemalt detsembris täitub internet soovitustega, mida panna jõululauale ja kingikotti. Jõululaupäeva eel lisanduvad nõuanded, kuidas mitte üle süüa. Jõulude järel antakse nõu, kuidas vabaneda mõttetutest jõulukinkidest ja kilodest. Kõik see on pikitud tõdemusega, et kõige tähtsamad on ikkagi lähedased.
Mida me sellises olukorras siis teeme? Otse loomulikult ostame kingitusi ja katame rikkaliku jõululaua, sööme üle ja kingime ülearuseid asju ning peame ilusti meeles oma lähedasi, sest kuidas siis muidu. On ju jõulud. Me saame seda endale lubada, ja haletseme neid, kes ei saa, sest alati on neid, kes ei saa. Imelik, kõige selle juures tunneme end natuke nagu muumitrollide looja Tove Janssoni lugude pisimutukad, kes varusid palavikuliselt kinke ja ehtisid kuuske, et kuri Jõul neile kallale ei tuleks. Väga hea tunne see pole.
Meie jõulud kipuvad olema ostetud, need on lääne tarbimisühiskonna kommertsjõulud. Iseasi muidugi, kas ostetud jõulud on paremad kui mõned teised. Eks me ole harjunud, et on, aga võib-olla ei ole. Võib-olla ei peaks olema.
