Foto: Arvo Tarmula
Pühapäeval andsid Haapsalu toomkirikus oma traditsioonilise jõulukontserdi tütarlastekoor Canzone ja Haapsalu kammerkoor.
Eilne kontsert kuulub mõlema koori dirigendi Ulrika Graubergi sõnul rubriiki „Mõni hetk on ilusam kui teine“.
„Ma saan öelda, et tundsin end pärast eilset kontserti väga vabana ja seda on küll vast liiga palju öelda, aga isegi valgustatuna. Väga hea tunne oli! Nagu ma pärast lauljatele kirjutasin – hästi tore, imeline tunne oli koos muusikas olla,“ ütles Grauberg.
Eilseks kontserdiks oli valitud klassikaline, aga samas ka lihtne, arusaadava kõlaga repertuaar, mis rõõmustaks iga kuulaja kõrva ja hinge.
„Ma ei ole selles mõttes kuulaja ootuste täitja – ma pigem väldin traditsioonilisi jõulumeloodiaid, mis meid niigi kaubanduskeskustes sel aastaajal saadavad. Valin riiulilt leiba – jälle see meloodia! Ja piimapaki võtan juba järgmise kordi kuuldud meloodia saatel. Traditsioonilised jõululaulud ei ole ju midagi halba, aga just sel põhjusel ma pigem väldin neid. Kui ma aga leian mõne väga hea seade, mis sellele traditsioonilisele jõululaulule tehtud on, siis ma seda kindlasti kasutan,“ rääkis Grauberg.
Eilsel kontserdil kõlasid näiteks jõuluklassikud „Silent Night“ ja „First Noel“ veidi teistmoodi kui ollakse harjunud kuulma. „Mõlemad on väga ägedad seaded ja need leidis minu armas noorem tütar Grete Grauberg, kellele kohe meeldib selliseid asju otsida ja mulle ette sööta. Tal on sageli oma osa kontserdi kava kokku panemisel,“ ütles koorijuht.
Kontserdi kava koostamine on tema sõnul ülimalt oluline ja keeruline töö, sest eesmärk on, see puudutaks nii publikut kui ka esitajaid endid.
„Muidugi tullakse ka seepärast kohaliku koori kontserdile, et kooris laulab kellegi laps, sõbranna või tädi, aga sellest ju ei piisa. Kuulajaid on igasuguse maitsega ja kõik tahavad elamust, kaasa arvatud lauljad,“ selgitas Grauberg.
Selles protsessis ei jäta ta oma soovegi tahaplaanile. „Ma ei võta vabatahtlikult koori repertuaari teost, mida ma ise ei naudi, kuigi seda kõikjal lauldakse. Ma pean ise sellesse laulu uskuma. Nii on õpetanud mind minu dirigeerimisõppejõud Toomas Kapten. Ta ütles alati, et sa võid teha ühe muusikateosega mida iganes, aga mina pean uskuma, kui sa seda teost minu ees dirigeerid. Sa pead ise uskuma, siis usuvad ka teised,“ rääkis Grauberg.
Canzone ja kammerkoori jaoks oli eilne kontsert selle aasta viimane ja kuni järgmise aasta alguseni laulavad nad ainult enda lõbuks. „Nüüd on jõulud käes! Aga järgmisel aastal lähme kohe Rootsi kontsertreisile – meid on valitud seal esinema „Eesti 100“ kontserdile. Ja siis tulevad juba konkursid ja work shop’id – tuleb jälle tihe aasta!“
Suur tänu lauljatele ja loomulikult Ulrikale! Väga ilus kontsert oli. Ainus häiriv moment oli üks harrastusfotograaf, kelle selga pidi praktiliselt terve kirikutäis rahvast vaatama kogu kontserdi, varjates nii lauljaid kui juhendajaid. Tasuks õppetunde võtta Arvo Tarmula`lt kes suudab pildistades praktiliselt märkamatuks jääda.