2

Aidi Vallik: valitsuse esimene aasta – ilus asi, konks sees

Urmas Lauri

Urmas Lauri

urmas.lauri@le.ee

Just praegu täitub aasta eepilisest võimupöördest Toompeal, mis tõi koalitsiooni Keskerakonna ning saatis Reformierakonna puu taha ära.

Uus valitsus hakkas otsekohe igasuguseid esmapilgul toredaid ideid välja käima, mis a priori mulle ju meeldisid, aga mis on jõudnud vahepealse aastaga ometi moonduda groteskiks, farsiks, tragikomöödiaks – või ehk oleks õigem öelda, et Trooja hobuseks. Mis on pealtnäha nii ilus kaeda, et veeretad selle rõõmsa meelega oma linnaväravast sisse ja siis, kui sa voodis rahulikult juba ilusat und näed, hakkab sealt häda ja hukatust välja valguma.

Nagu näiteks autode maksustamine, mida ma põhimõtteliselt tervitasin ja mida näen endiselt üpris vajaliku asjana. Aga praegune koalitsioon on suutnud sellest tainast küpsetada niisuguse kahtlase käki, mis võib-olla teenib küll riigikassa täitmise eesmärki, kuid täiesti vastupidi igasuguse regionaalpoliitika eesmärkidele paneb plindrisse maal elavad ning tegutsevad väike- ja mikroettevõtjad. Viimased peaksid nüüd sõidupäevikute kadudes endale lisaks ettevõtte autole veel teise, isikliku auto ostma või siis liisingumaksega sama suurusjärguni küündivat erisoodustusmaksu tasuma, kui nad peale kartulite, kapsapurkide või käsitööesemete vedamise vahel ka ise poes käia või oma lapse koolist ära tuua tahavad.

Nii ongi, et Eestis automaksu justkui ei ole, aga on. Lihtsalt on see peidetud ettevõttemaksude sisse (masina võimsusest olenev erisoodustusmaks) ning nuhtleb eelkõige just neid mikro- ja väikeettevõtjaid, kellel ei ole valida auto- või bussisõidu vahel. See tähendab põntsu põllumajanduses ja suurt regionaalpoliitilist rumalust.

Alkoholiaktsiiside lisatõstmine pole otseselt liiga kellelegi teinud, peale Eesti riigi enda. Uus turismiliik, mis on siinmail viimase aasta jooksul tekkinud, ei kipu sisse tooma mitte Eesti, vaid Läti riigi kaukasse. Napsisõprade elus on vaieldamatult juures uus atraktsioon: kaubareis Valka ja tagasi, mille tulemusena olevat kodused alkoholivarud pärast palgapäeva suuremad kui iial iganes, ja kui need juba olemas on, siis ka tarbitakse. Samuti on Läti aktsiisimärkidega pakenditaarast saanud probleem, sest taaraautomaadid seda vastu ei võta ja nii uhatakse kogu see metall ja klaas lihtsalt olmejäätmetesse. Just lugesin ajakirjandusest manitsust, et Läti päritolu joogitaara puhul peaks kasutama ikkagi pakendikonteinereid. Aga kui paljud viitsivad?

Nii et see valitsuse otsus on andnud täiesti äraspidise tulemuse ja nüüd ongi see koht, kus ma tahaks koos paljude teistega, kes aasta tagasi selle asja kohapealt suud pruukisid, frustreerunult öelda „Kolmanda planeedi saladuse” kapten Zeljonõi sõnadega: ma ju hoiatasin. Minu arust pidi iga mõistusega inimene ette nägema, mis juhtuma hakkab, arusaamatu ainult, kus need mõistusega inimesed tolle riigikogu istungi ajal olid, kui see aktsiisitõus otsustati.
Tulumaksuvaba sissetulekumiinimumi kergitamine uue koalitsiooni poolt tundub ilus ja õige idee, aga kuidas ta rakendub? Juba praegu on selge, et see toob paljudele inimestele kaasa ikkagi uusi ning huvitavaid probleeme. Nii mõnigi pensionär peab tutvust tegema tuludeklaratsiooni täitmisega, ja meie majanduskliimas üsna tavaline mitmel töökohal rabamine tekitab uues tulumaksuarvestuses päris tülikaid komplikatsioone. Aga kuidas see ikkagi tegelikult välja kukub ja päris elus välja nägema hakkab, seda näitab järgmine aasta, õigemini ülejärgmise aasta kevad, tuludeklaratsioonide aeg. Kas tulevad rõõmuhõisked või ulgumine ja hammaste kiristamine.

Muidugi olen ma jõudnud rängalt pettuda veel ühes asjas, mis tüüpiliselt praeguse valitsuse asjaajamistele on algse idee staadiumis olnud nii ilus, nii ilus, ja pärast tuleb välja, et ei, siiski jälle mingi roostes konks on sees. Ma pean silmas minister Urve Palo poolt kogukonnaliikumistele antud lubadust rahaliselt toetada kaabliga interneti viimist väiksematesse maakohtadesse. Et see projekt veeti otsekohe mürinaga käima ja sellega liituda soovijaid üle Eesti nõnda palju sai, ei mahtunud aga vist arvestustesse? Äkki hakati uue tuluallika lõhna tundma ja seepärast lastakse projekti teostajana riigifirmad riigihankele kandideerima? Mis siin arvatagi, kuidas see asi läheb. Viimase miili metsatalud näevad seda internetti nüüd sama palju kui iseenda sabaalust, sest suurettevõtted tegutsevad hoopis teistsuguste väärtuste põhjal kui kogukonnaühendused.

Aasta eest kirjutatud arvamusloos märkisin ära uue valitsuse head tahet, dialoogivalmidust ja püüdu olla rahva valitsus, ning otsustasin ta jälgimisele jätta. Nüüd ma vist ei viitsi enam isegi jälgida. Sest nad on aastaga oma mustri sisse töötanud: selle mustri, kus kenal asjal on ühel hetkel roostes konks sees.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Imelik
Imelik

See konks on inimese ajus.
Ajakirjanduse väitel (ka Aidi Valliku väitel) on kaaskodanik- varas, alkohoolik ja alaarenenud.

riigi alam
riigi alam

Valitsus võiks järgmise aasta tulumaksu vaba miinimumi rakendamise selgemalt välja kirjutada. Kujutan ette, kuis paljud pensionärid peavad pettuma, kui need, kelle pension on täna näiteks 500 eurot, ei hakkagi saama 64 eurot rohkem. Põhjendus selles, et lisaks 180 eurosele tulumaksu vabastusele on riik rakendanud veel näiteks 2017.aastal pensionäride suhtes täiendavat maksuvaba tulu 236 euro ulatuses. Nendele pensionäridele ei jää kätte mitte 64 eurot rohkem, vaid kõigest 12.80 eurot. Seega palju kära ei millestki.

wpDiscuz