Kui sageli olen minagi kunstiõpetuse õpetajana kuulnud õpilaste suust, et kaasaegne kunst on mõttetu ja kuidas see üldse kunst on.
Ollakse ikka veel harjunud, et kunst on maal seinal ja mida tõepärasemalt on kujutatav maalitud, seda enam seda hinnatakse. Üldjoontes see nii sada aastat tagasi on olnudki, kuid maailm on selle ajaga nii meeletult muutunud ja oleks tagurlik eeldada, et elu osana olev kunst peaks samasugusena säilima.
Lohutuseks võib ju mõelda, et ka 19. sajandi lõpu, 20 sajandi alguse uut väljendusviisi otsivat kunsti sageli ei mõistetud, kuid mis tänapäeval on kõrgelt hinnas. Elame aga käesolevas hetkes kiiresti muutuvas maailmas ja pole mingit mõtet loota sellele, et saja aasta pärast on praeguse aja kunst enamusele huvitav. On loomulik olla avatud kõigile kaasaja protsessidele ja kunstivallas annab Tallinna Fotokuu annab selleks kuhjaga võimalust.
Tallinna Fotokuu – rahvusvaheline kaasaegse kunsti sündmus Tallinnas.
Tänavune rahvusvaheline kaasaegse kunsti biennaal Tallinna Fotokuu on järjekorras juba neljas, mis tähendab, et tegemist on järjest areneva ja mitmekesisema juba traditsiooniks saanud kunstisündmusega. Ligi kaks kuud 1.09.-29.-10, kestev üritus on ellu kutsutud Fotokunstnike Ühenduse poolt, kes koostöös Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskusega on lähtepunktiks võtnud fotograafia ja kaamerakultuuriga seotud arengud keskendudes kunsti seostele kaasaegses ühiskonnas, majanduses ja poliitikas.
Fotokuu raames toimub ka tänavu Eesti Fotokunstimess, mis on ainus kunstimess Eestis. Biennaali mahu suurenemisest räägib mitmete uute paikade kaasamine näitusepindadena ja osa Fotokuu programmi viimisest Narva linna, lisaks mitmeid maalinäituseid, installatsioone, stuudiokülastusi, raamatuesitlusi ja filmilinastusi.
Kunstihariduse rikastamise võimalus
Ühe osana Fotokuust on olnud koolinoortele suunatud haridusprogrammid, mida sel aastal pakuti välja viis.
Haapsalu Noorte Kaasaegse Kunsti Stuudio valis välja ARSi projektiruumi haridussessiooni koos kunstnik Laura Põllu ateljee külastusega samas majas ja EKKMi haridussessiooni, mis keskendus teose ja vaataja suhtele kaasaegses kunstis ning Neandertaali koobaskooli näituse-residentuuri tutvustusest selle ühe liikme Viktor Guroviga.
Kogu kolmetunnine programm oli osalistele tasuta, mis näitab korraldajate missioonitunnet noorte kunstiharimisel.
Tundsin huvi kui palju sellist võimalust kasutatakse. Meie programmijuht Laura Arum-Lääts selgitas, et huvi tuntakse, aga pigem osalevad need õpetajad, kes on oma õpilastega juba varem käinud. Positiivse näitena tõi ta esile ühe vene kooli, kelle õpetaja kahe grupiga näitusel käies sidus selle eesti keele õppega. Et sel aastal on osalevaid gruppe rohkem, kui eelmisel Fotokuul, rõõmustab korraldajaid, kuid kuidas jõuda uute ja selliste õpetajateni, kes ise ennast ehk kaasaegses kunstis ebakindlalt tunnevad või lihtsalt pole harjunud klassiruumist välja tulema, on barjäär, mida ka muuseumite pedagoogid üritavad ületada.
„Usun, et see on igipõline küsimus, kuidas nendeni jõuda – infot on tohutult, klassiruumi jääda mugavam ja muidugi, mis seal salata, ega see kuskile minemine alati ka kerge ole, sest arvestada tuleb teiste ainetundidega,“ tõdeb meie giid. Saame teada, et kahekuulise Fotokuu perioodi jooksul, on väljastpoolt Tallinna sellist tasuta õpilastele suunatud kunstiprogrammi kasutanud vaid kaks kunstikallakuga gruppi Pärnust. Rõõmustava üllatusena toob Arum-Lääts välja esmakordselt biennaalil osaleva Narva, mille sessioonidest osavõtmise hindab ta üsnagi aktiivseks.
Julgen siinkohal kõiki kunstiõpetajaid ja ka klassijuhatajaid innustada Fotokuule minema, sest harivalt ülesehitatud programm pakub uusi teadmisi teises keskkonnas ja on suureks vahelduseks tavapärasele koolitunnile. Möödunud Fotokuul oli emotsioon sama positiivne, kui Tallinnas terve klaasitäie õpilastega sai haridusprogrammis osaletud.
ARSi maja projektiruumis Jakob Jesseni ja Kirke Kangro näitus „Valgusele sarnane valgus II“ tegeleb puhtalt valguse teemaga. Kõrgetele vannikardinaid meenutavatele kangastele trükitud eri heletumeduses ruutude toon on saadud eelnevalt pildistatud pindade fotopikslite nö laiali laotamisega. Nii on kardinatele tegelikult jäädvustatud erinevas olukorras ja ajahetkes olnud valgus. Näituse teise ruumi seinale oli kinnitatud esimese laest maha võetud vanad päevavalguslambid, jättes kardinate ruumi loomuliku, vaid akendest tuleva valguse kätte. Huvitava ühenduse kahe ruumi vahel tekitas esimese laest otse alla toodud ja mööda põrandat suunduvate korrapäraste valgete juhtmete jooned, moodustades näitusest tervikliku installatsiooni.
Huvipakkuvaks ja ka uudseks kogemuseks oli õpilaste jaoks ülesanne sealsamas ise üks abstraktne pilt jäädvustada ja sellel nähtavale tähenduse andmine.
Oma äsja sisse seatud ateljees võttis meid vastu noor kunstnik Laura Põld, et tutvustada pisut oma kunstitegemisi ja rääkida sellest, milline on teoste saatus pärast näituseid. Rahvusvahelisel areenil figureeriv naine on 2016 aastal saanud hinnalise auhinna Köler Prize, millega tunnustatakse kaasaegset kunsti populariseeriva tegevuse eest. Naine tutvustas meile muuhulgas installatsiooni The Night Your Mate Danced Like A Tree (2014), mis koosnes pikkadest kardinatest ja painutatud vineerist vormidest elektroonilise heliteose saatel. Seda küll raamatuillustratsioonide abil, aga see oli heaks näiteks selle kohta, et kaasaegset kunstiteost ei pea ilmtingimata otsast lõpuni ise valmis tegema, vaid täiesti loomulik on oma ala spetsialistide kaasamine. Pikad, veatult langevad kardinad õmbles kokku kunstniku õmblejast õde.
Teisedki terminid saavad Laura jutu toel tähenduse, nagu näiteks kuraatori ülesanne näituse koostamisel. Kunstnik sai palju abi just kuraatorilt kui ta pärast kolme kuud Jaapanis töötamist ja kogemuste saamist seal näitusena mitmeid ruume ühendava installatsiooni välja pani.
EKKMi maja pakkus hoopis teistsugust elamust. Alustuseks selgitas programmijuht Laura Arum-Lääts meie üllatuseks, et selle näituse pealkiri „Kiht kihi järel riietab end lahti lesest kivi“ ei tähenda mitte midagi ja näitusetöödel pole mingit seost. Ometi pakkus kogu väljapanek põnevaid aistinguid nii nägemismeelele, kõrvadele kui ka tajule kaldpinnaga ruumis. Põnevust lisasid programmijuhi huvitavad jutustused tööde kohta. Näitust vaadates ja kuulates sai selgemaks juba mitmel korral jutuks võetud kontseptuaalse kunsti mõiste.
Neandertali koobaskooliks kutsutava näitus-residentuuri tegemisi tutvustas meile tänavakunstniku ja graafilise disaineri taustaga Victor Gurov selleks spetsiaalselt ehitatud kardinatega muust ruumist eraldatud platvormil. Justkui väikeses hämaras toas pehmetel madratsitel mõnusalt külitades saime aimu, et kunstnike tegevusteks peale oma tavapärase võib olla ka ühiste lugemiste, vestluste, juhitud kohalolu sessioonide ja jalutuskäikudega vaimu rikastamine. Mõeldes, et „Neandertali koobaskool“ on installatsioon galeriiruumist, kunstnikest ja külastajatest, kus mõtestatult teatud ajaperioodil aega veedetakse, siis saame öelda, et saime olla ka ise osaline selles teoses ja see on tore mõte.
Digiajastu nutividin ehk telefon tuli päeva lõpetuseks ka siin taskust välja võtta, et näitusega seotu kohta Kahoo keskkonnas väikesest viktoriinist osa võtta. Pika päeva väsimusest ei paistnud siin vähimatki jälge, vastupidi – väike võistlusmoment tekitas elevust ja palju naeru. Üllatuseks oli võitjale, kelleks oli 11 klassi õpilane Kirti-Kristi, ka auhind, fotokuu kirjadega mustvalge kott. Ja et i-le täpp panna, tehti Polaroid kaameraga meist kena grupipilt, mis ühist harivat väljasõitu jääb meenutama.
Fotod: Tiiu Randmann-Mihkla
Lugesin artikli läbi 3-e sekundiga! No ei huvita mind kunst,
ja ma ei ole millestki ilma jäänud.
Tark jutt,raske amet….Mitte ei suuda unustada,kuidas LÜG ,,Väljalennu,,hindamisega kunstiõpetaja alt läks.Selle tegija sai hiljem tööde eest isegi autasu,mille president kätte andis.