Belgia kunstniku Laura De Jaegeri näituse „Ma ei lausunud muud kui…” Haapsalu linnagaleriis võiks määratleda kui katset parafraseerida ruumi.
Esimese hooga võiks arvata, et näitus on pooleli. Galeriid lõikavad mustad metallkarkassid, kahes reas üks teise järel – kerged kokkupandavad pikniku- või mis iganes lauad, ilma lauaplaatideta.
Valgete seinte taustal tõusevad need esile ja mõjuvad nii, et kogu ülejäänud ruum tundub olevat täiesti tühi. Sama tühi kui september, kui suvest on jäänud vaid raamid.
Suve ja sügise vahel
Galeriiseinte vahele püütud aeg balansseerib kahe vahel, suve ja sügise piiril, üks pole veel otsas ja teine pole veel käes. Suvest on saanud ilma kaaneta jahutuskast, millel pole enam mingit mõtet ega otstarvet.
See on aeg, millega ei oska suurt midagi pihta hakata, see pole üks
