Lääne maavalitsus pidas eile oma sajandat sünnipäeva. Kui olud oleksid teised, oleks sel puhul põhjust trumme taguda ja uhket pidu pidada, kuid nüüd varjutab pidustusi pigem kurbuse noot. On ju teada, et nelja kuu pärast on maavalitsused ajalugu.
Lugedes taasiseseisvunud Eestis Lääne maavanema ametit pidanud meeste meenutusi, tuleb selgelt välja, et maavalitsuste hääbumine pole tänase või eilse päeva teema, vaid aastatepikkune järjepidev protsess. Selle võrra, kuidas tugevnesid omavalitsused ja riik, tõmmati maavalitsuste rolli tasahilju koomale. Veerandsada aastat tagasi oli maavalitsustel nii raha kui ka võimu: maavalitsus korraldas elu maakonnas ning sel oli jõudu ja õigust maakonna huve riigivalitsuse juures kaitsta. Maavanema sõna maksis.
Esimesena tõmmati koomale rahaga. Üksteise järel kadusid vahendid, kuni maavalitsustele jäi raha vaid enda elushoidmiseks ja austamisüritustele lillede ostmiseks.
Järgmisena mindi võimu kallale. Maavanema amet politiseeriti ja see muutus lehmakauplemise objektiks – arutelud, millisele erakonnale maavanema koht kuulub, muutusid tavaliseks.
Seejärel mindi juba ülesannete kallale. Kui raha ja võim on ära võetud, ei jäägi muud üle, kui maavalitsuste töötajaid vähendada ja jätta maavalitsuste ülesandeks valvata, et omavalitsused ja asutused toimetaks seaduspäraselt. Selle kõrval jäid alles muidugi ka lindilõikused ja tänuüritused, millele maavanem oma kohalolekuga kaalu andis. Nüüd varsti pole sedagi.
Kas maavalitsused on oma aja ära elanud? Võib-olla. Aeg näitab, kas saame ilma vahekihita omavalitsuste ja riigi vahel hakkama või hakkame igatsema institutsiooni, mis näeb laiemat pilti kui omavalitsus ja kitsamat pilti kui riik. Ehk liigub pendel veerandsaja aasta pärast jälle teises suunas, tekivad taas maakondlikud ühendused ja võim tuleb Tallinnast allapoole tagasi.
Kui juhtmetehas PKC lõpetas tegevuse, nimetati seda turumajanduse konkurentsivõimetuseks! Töötajate elu pärast ei muretsenud üldiselt mitte keegi!
Nüüd, kui Maavalitsuse töötajad, kes uskusid olevat oma töökohale surmani “liimitud”… peavad ISE hakkama saama! Siis on kogu riik tagajalgadel!!! Mõeldakse abiprogramme ning igasugu kompensatsioone!
Mis erilised haruldused nüüd siis kaotsi lähevad, et kohe pisar silmis…
Kui oleks vaja sotsiaalteenuseid või vaesemaid, suurperesid, invaliide abistada… pole raha ega pisaraid!
Head Maavalitsejad! Võtke aga ilusti Töötukassassa järjekorda rivisse, nagu 7% eestimaalastest + “terveks tunnistatud” invaliidid!
Tulge ka PÄRIS ELLU! Head kohanemist!
Sul hea öelda, et head kohanemist. Proovi ise uuesti tööle hakata, kui pole viimased 25 aastat tööd teinud, vaid ainult mänginud selle tegemist.
kui need samad maavanemad oleks olnud riigimehed siis oleks maavanemad esindanud kohalike huve valitsuse tasemel. aga ei erakondlikud huvid olid tähtsamad.
Suure reformi käigus on oodata,et paari kolme aasta pärast on meie avaliku sektori töötajate arv tunduvalt suurem kui täna ja mingit kokkuhoidu ei ole ega tule.Seega Maavalitsuse tublid töötajad töötajäämist pole karta,ainult ametinimetused muudetakse !
ja siis sotsist maavanem vaatas maakonna tükeldamist pealt.
Maavalitsuste võimu piirama hakkamise põhjust tuleb otsida Ida-Virumaalt.
See sõltub ainult ja ainult omavalitsuste arvust ja mõjuvõimust. Eesti riik on Harjumaa ja Tallinna poole kreenis (seda tuleb parandada).