Laupäeval, 18. märtsil möödus kolm aastat päevast, mil Venemaa föderatsioon annekteeris illegaalselt Krimmi poolsaare. Selle eelloona ei soostunud Ukraina toonane president Viktor Janukovitš novembris 2013 Vilniuses alla kirjutama assotsieerimislepingule Euroopa Liiduga ning suur osa ukrainlastest tundis, et nende lootusi ja ootusi on petetud. Algasid meeleavaldused, mis veebruaris päädisid politseivägivallaga, mille käigus hukkus üle 80 ning vigastada sai üle 1000 inimese. President Janukovitš pages seejärel Venemaale.
Mõistagi ei olnud Kiievi sündmused kõigile meeltmööda. Kas nägi Kreml selles suurema geopoliitilise heitluse episoodi, tundis hirmu järjekordse värvilise revolutsiooni ees enda ukse all või adus võimalust president Putini populaarsuse kiireks suurendamiseks – selge on see, et Kremlile toonased sündmused sugugi ei meeldinud.
Venemaa esimeseks ohvriks Ukrainas langes just Krimm. Okupatsiooni ja anneksiooni õigustamiseks viidi seal 16. märtsil läbi ebaseaduslik referendum. 18. märtsil 2014 annekteeris Venemaa Krimmi. Esimest korda pärast Teist maailmasõda muudeti sõjalise jõuga Euroopas riigipiire.
Rahvusvahelistes suhetes ei ole tülide puhkemine kaugeltki välistatud, olgu siis arusaamade, nõudmiste või lihtsalt uskumuste pinnalt. Rahu alalhoidmiseks ja riskide maandamiseks on loodud rahvusvahelise õiguse normid. Euroopa riikide omavahelisi suhteid määratlevad lisaks ÜRO põhikirjale 1975. aasta Euroopa julgeoleku ja koostöö konverentsi Helsingi lõppakti kümme alusprintsiipi, millest esimesed on riikide suveräänsuse austamine, rahvusvaheliselt kindlaksmääratud piiride puutumatus ning hoidumine territoriaalse terviklikkuse kahjustamisest jõu abil või sellega ähvardades. Ühtlasi on seal ka printsiip, et igal riigil on õigus valida liite ja liitlasi – mis annab Ukraina valitsusele täieliku õiguse sõlmida näiteks assotsiatsioonileping Euroopa Liiduga. Rääkimata 1994. aasta Budapesti memorandumist, millega Vene Föderatsioon kinnitas Ukraina terviklikkust tema senistes piirides. Vastumeelsus naaberriigi arengute suhtes ei õigusta rahvusvahelise õiguse alusprintsiipide jämedat rikkumist.
Asi on põhimõttes. Just ülalmainitud õigusnormide rikkumine tõi kaasa Lääne-Vene suhete tänase madalseisu. Nii Euroopa Liit kui USA, samuti ÜRO Peaassamblee ja lai rahvusvaheline üldsus mõistis Krimmi annekteerimise hukka. Krimm on ja jääb Ukraina osaks. Vene võimude viited ajaloole, nende poolt Krimmis läbiviidud referendumile või korruptsioonile Ukrainas kõlavad tagantjärele viletsa eneseõigustusena.
Venemaa mistahes õigustused ei pea paika, sest riikidevahelisi suhteid reguleerib rahvusvaheline õigus, mille põhimõtted antud küsimuses on täiesti selged.
Tõsi – Krimmi hõivamine suurendas president Putini populaarsust märgatavalt. Ometi on selge, et sanktsioonide all, normaalse kaubavahetuseta, välisinvesteeringuteta, kaasaegse tehnoloogiata, ei ole Venemaa võimeline moderniseeruma. Jõuliste ent lühinägelike sammudega on võimalik pälvida tähelepanu, kuid oma rahvast sellega pikemas perspektiivis ära ei toida.
Venemaa asus Krimmi koheselt oma sõjalistes ambitsioonides ära kasutama. Hiljuti loodud 32. armeekorpus on alates 1. detsembrist 2016 poolsaarel täies sõjalises valmisolekus, veebruari alguses loodi juba järgmine, 22. armeekorpus. Moskva on lühikese ajaga Krimmi poolsaare täielikult integreerinud Venemaa sõjalisse struktuuri ning muutnud selle eelpostiks oma mõjupüüdlustes Musta mere, aga ka Lähis-Ida kontekstis. Samuti viib Venemaa Krimmis läbi ulatuslikke sõjalisi õppusi.
Ei ole üllatav, et sellistes tingimustes on inimõiguste olukord Krimmis jätkuvalt halvenenud. Rikutakse nii kogunemis-, väljendus- kui usuvabadust. Kohaliku põlisrahva krimmitatarlaste esindusorgan Medžlis kuulutati äärmusrühmituseks. Mitmed kohapealsed juhid on kas vangistuses või koduarestis, Kiievis elavatel Refat Tšubarovil ja Mustafa Džemilevil on keelatud Krimmi sisenemine. Moskva keskvõimust sõltumatutele usukogukondadele on kehtestatud mitmesuguseid piiranguid. Mitmed aktivistid ja ajakirjanikud on vangistatud või jäänud teadmata kadunuks, sõltumatud meediaväljaanded on suletud. Rahvusvahelistel inimõiguste kaitsjatel puudub ligipääs Krimmi. Ukraina inimõiguste ombudsman on pääsenud vaid korra mõneks tunniks poolsaarele ning ka siis sai ta kohtuda ainult kolme poliitvangiga.
Krimmis on okupatsiooni jooksul läbi viidud nii kohalikud kui Venemaa Riigiduuma valimised. Euroopa Liit ning Eesti sealhulgas ei ole Krimmis läbi viidud kohalikke ega üldvalimisi tunnustanud. Kuus Krimmist valitud duumasaadikut lisas Euroopa Liit oma sanktsioonide nimekirja.
Samaaegselt Krimmi annekteerimissündmustega puhkesid Venemaa aktiivsel kaasabil rahutused Ukraina lõuna- ja idaoblastites, kus kremlimeelsed püüdsid hõivata valitsusasutusi, ent Krimmi stsenaarium jäi kordumata. Ida-Ukrainas Luhanskis ja Donetskis käib siiamaani lahingutegevus, mis on selle aasta jaanuari lõpust taas intensiivistunud. Kasutatakse raskerelvastust ning tulejoonele jääv Avdijivka linn on selle aja jooksul jäänud korduvalt nii vee, elektri kui kütteta. Ainuüksi käesoleva aasta veebruaris hukkus 11 tsiviilisikut ja 20 Ukraina sõdurit. Kokku on konfliktis kolme aasta jooksul hukkunud üle 9700 inimese, neist üle 2000 on tsiviilisikud.
Donbassis hõõguvale konfliktile otsitakse rahumeelset lahendust nii OSCE kaasabil kui ka Normandia neliku formaadis, kuhu lisaks konflikti osapooltele kuuluvad Saksamaa ja Prantsusmaa. Seni ainsaks teekaardiks on Ukraina ja Venemaa vahel sõlmitud Minski lepete pakett. Samuti tegutseb Ukrainas kohapeal OSCE vaatlusmissioon, kuhu on panustanud ka Eesti.
Vaatamata Krimmi annekteerimisele ja jätkuvale sõjategevusele Ida-Ukrainas, on Ukraina astunud samme riigi reformimiseks – juba on Kiievil ette näidata mõned edulood ja arengud. Euroopa Liidu ja Ukraina vahelise assotsieerimislepingu, mille Janukovitši-järgne valitsus Euroopa Liiduga sõlmis, on praeguseks ratifitseerinud 27 EL liikmesriiki. Läbipaistvuse suurendamiseks käivitati oktoobris 2016 poliitikute ja kõrgete riigiametnike varade e-deklareerimise süsteem ja loodi riigihangete platvorm ProZorro. Riigistati suurim pank Privatbank ja käimas on pangandusmaastiku laiem korrastamine. Samuti on ühtlustatud gaasituru toimimist ning tehtud edusamme energiajulgeoleku alal. Suund on õige, aga toime aeglane. Eeskätt teeb muret püsiv korruptsioon riigiametites ning kohtute kaheldav sõltumatus.
Kui ka Minski lepped täidetakse ning Donbassi naaseb püsiv rahu, jääb Krimmi küsimus Euroopa julgeolekut ja koostööd negatiivselt mõjutama. Muud lahendust kui poolsaare okupatsiooni ja ebaseadusliku anneksiooni lõpetamine ei ole võimalik näha.
Ukraina on üks Eesti arengukoostöö prioriteet juba üle 10 aasta. Kasvavale vajadusele oleme püüdnud ka kasvavalt vastata. 2016. aastal toetasime Ukrainat 2,5 miljoni euroga. 2017. aastaks oleme planeerinud Ukraina abistamiseks 2,2 miljonit eurot, mis on ligi viiendikvälisministeeriumi arengukoostöö ja humanitaarabi eelarvest. Peamiselt toetame riigivalitsemise läbipaistvamaks muutmist, ettevõtluskeskkonna edendamist ja hariduse kvaliteedi tõstmist.
Eesti ei tunnusta Krimmi annekteerimist Venemaa poolt ja seisab selle mittetunnustamispoliitika eest ka rahvusvaheliselt.
Infoks
• Assotsieerimisleping – Euroopa Liidu ja kolmanda riigiga sõlmitav leping, mis tugevdab viimase poliitilisi ja kaubandussuhteid EL-iga
• Euromaidan – 2013 novembris alanud euroopameelsed protestid ja rahutused Kiievi keskväljakul Maidanil
• Minski lepingud – 5. septembril 2014 Ukraina, Venemaa, Luhanski ja Donbassi separatistide esindajate vahel ja OSCE vahendusel sõlmitud rahulepingud. Põhilised lepingupunktid näevad ette muu hulgas täieliku relvarahu, raskerelvastuse tagasitõmbumise kontaktjoonelt, OSCE vaatlejatele täieliku liikumisvabaduse tagamise, millele järgneksid kohalikud valimised piirkonnas.- 12. veebruar 2015 sõlmiti OSCE vahendusel Ukraina ja Venemaa vahel Minski lepete rakendamise pakett, millele andsid toetuse Ukraina, Venemaa, Saksamaa ja Prantsusmaa riigijuhid.
• Normandia formaat – Kohtumised Ukraina, Venemaa, Saksamaa, Prantsusmaa vahel otsimaks lahendust Ukraina-Vene konfliktile.
• Kolmepoolne kontaktgrupp – Ukraina, Venemaa esindajad koos vahendaja OSCE-ga otsimaks lahendust konfliktile.
Paul Teesalu, välisministeeriumi poliitikaosakonna peadirektor
Amööbi ehitustüüp on üherakuline, ebakorrapäraserakukujuga. Iseloomulik on kulendite ehk pseudopoodide moodustamine.
Kulendeid sopistatakse rakust välja ja neid tõmmatakse jälle sisse. Kulendite abil amööb liigub. Kulendite abil püütakse ka toitu.
Lisaks võib amöboidne ehtiustüüp olla vaid üks faas organismi elutsüklis.
Аmööbide hulgas on omajagu parasiite ja patogeene. Sageli on amööbidel elutsüklis keskkonnatingimustele vastupidav tsüsti ehk spoori staadium
Rakk võib korraga sopistada välja hulga kulendeid samaaegselt, või valgub kogu rakk kulgedes ühte edenevasse kulendisse.
me hakkame rahvale meelde tuletama igapäevaselt narvataguse ja petserimaa okupeerimist ja anekteerimist, nagu kollane ajakirjandus teeb seda praegu krimmiga, mis oli kuni 1954 aastani venemaa osa, vankad võtsid oma tagasi, meie oleme aga nagu kuldid rukkis
On pisut kummaline rääkida Petserimaa tagasisaamisest ajal, mil eksisteerib reaalne oht kõigest ehk kogu Eestimaast ilma jääda. Seda eriti juhul, kui USA peaks NATO-le selja keerama. On ilmselge, et Euroopa ise ennast Venemaa vastu kaitsta ei suuda.
https://et.wikipedia.org/wiki/Petserimaa
…nii on parem ehk.
Mitte keegi läänes ei vaidlusta seda-kui praegu korraldada Krimmis nn.euroopalikele väärtustele vastav rahvahääletus siis on enamus venemaaga ühinemise poolt.
Samas olen kindel kui samasugune hääletus korraldada Ida Virumaal ja ainult venelaste hulgas siis enamus tahaks jääda eesti koosseisu !Siit algab meie topeltmoraal,meile andke iseseisvus ja vaba valiku võimalus aga Andaluusia,Sotimaa ect.pole vaja.
Need inimesed kes tahavad iga hinna eest tagasi Petserimaad on muutustele maailmas lihtsalt jalgu jäänud,meie õnn,et see kunagi ei juhtu.Petserimaa ühendamine Eestiga tähendaks Eesti ühendamist Venemaaga aga suurte merealade ärakinkimine venemaale ilma midagi vastu saamata näitab meie poliitikute küündimatust.Paljud neist istuvad kõrgetel kohtadel tarkade nägudega edasi !!
jutust selgub, et need , kes tahavad iga hinna eest tagasi krimmi on muutustele maailmas lihtsalt jalgu jäänud, jne.aga küündimatuse, argpüksluse, reetlikkuse ja mis tahes riikliku kuriteo eest tuleks isamaamüüjad lindpriideks kuulutada
Nagu pudru ja kapsad. Katalaanide ja baskide asualad ei asu Andaluusias ning Krimm on etniliselt puhastatud ja nõukogude kolonistidega asustatud Ukraina riigi territoorium, mitte mingi rahvusvähemuse ajalooline asuala.
Jutt käib rahvusvaheliste lepete eiramisest ja riigipiiride muutmisest sõjalise
invasiooni toel.
Petserimaast võib lugeda siit-https://et.wikipedia.org/wiki/Petserimaa- vähemalt ei tuvastanud ma seal faktivigu.
Vanus on su mälusse ja funktsionaalsesse lugemisoskusesse lünki tekitanud?
NSVL lagunedes ja Ukraina iseseisvudes, ei muutnud Ukraina jõuga oma riigipiire, vaid jäi endistesse Ukraina NSV piiridesse. Sellele vastuväiteid ei olnud ka Venemaal, kes sõlmis isegi kokkuleppe memorandumi näol, kohustusega austada Ukrainaga suveräänsust ja territoriaalset terviklikust.
Nüüd, 20 + aastat hiljem tulla välja väitega, et on pretensioone ja veel hullem, minna neid jõuga realiseerima, on räige rahvusvahelise õiguse rikkumine.
Mittetunnustamispoliitika ja sanktsioonid on igati õigustatud.
Nikita Hruštšov ja NSVL ajalugu ei puutu kuidagi asjasse.
see,et osa meie kaabakatest ikka narvatagust ja petserimaad, mis on meilt jõuga ära võetud, vankadele kingiks vormistab, on samuti eesti vabariigi suveräänsuse ja terviklikkuse räige rikkumine ja vanus ei puutu siin üldse asjasse
Ja mida selle eestivaenulike vene elanikega asustatud Petserimaaga teha oleks? “Küüditaks” sealsed inimesed nt Hiiumaale? Tegelikult oleks nimetatud maalapp Eestile selge julgeolekuoht, kus Putin saaks hõlpsasti uue Krimmi korraldada.
selliselt arvata võiks ju ka ida ja läänevirumaa ära kinkida
Enamik Ida- ja Lääne-Virumaa elanikke ei soovi elada Venemaal.
jutt ei käi elanikest, vaid tänaseni okupeeritud EW territooriumist
Paul-poiss paistab pildil noor mees olema ja tänapäeva poistele-tüdrukutele õpetetakse ajalugu pisut valikuliselt. Mina vanema inimesena mäletan ajalootunnist aga hoopis seda kuidas Sm.Nikita Hrustsov 1954 aastal lahutas Krimmi Vene Föderatsioonist ja kinkis Ukraina NSVle.
tegi seda ilma igasuguse referendumita, lihtsalt kasutas oma mõjuvõimu,
Setumaal korraldati ka “küsitlus”? Koguni terves Eestis korraldati ?
Mis siis nüüd, Kaitsevägi Petseri oblastisse?
Õpi jah ajalugu…Kahjuks 1954 polnud olemas Vene Föderatsiooni