Eesti rahva muuseumi uus kodu on avatud.
Võib küll öelda, et uue maja avamist on eestlased oodanud juba üle sajandi. 1909. aastal Tartus asutatud muuseum pühendati meie suurima vanavarakoguja Jakob Hurda mälestusele, et säilitada tema pärand. Nimeks pandi resti rahva muuseum, mis tänapäeval kõlaks eesti rahvusmuuseum. Tegevuskava nägid asutajad nii kõikehõlmavana, et uut asutust võinuks kutsuda ka Eesti muuseumiks, nagu on näiteks Briti muuseum.
Muuseumi nimel pole rahval olnud kahju oma rahakotti avada. 1911. ja 1912. aastal koguti muuseumi kogumisaktsiooniks raha kanarbikukimpude müügiga. 1912. aastal kogunes kanarbikumüügist 2000 rubla ja selle raha eest sai välja saata 25 vanavara korjajat.
1917 tehti ettepanek koguda muuseumile raha uue maja jaoks. Nn 50 kopika korjandusega õnnestus koguda üle 60 000 rubla.
1987–88 koguti kultuurifondi kaudu ERMile üle 100 000 rubla.
Need kõik olid pingutused oma rahva kultuuri ja ajaloo esindusmuuseumi jaoks.
Seda veidram on, et viimastel aastatel on ajakirjanduses räägitud ja kirjutatud ERMi uuest majast pahatihti kahtlevalt. Euroopa Liit ei taha selle ehitamist Raadile toetada, sest asukoht pole õige. Majanduslikult oleks tasuvam teha see hoopis Tallinna.
Eesti rahva muuseum ei ole kaubanduskeskus, mis peab ennast pressima kuhugi magistraalide ristumispaika, kus liiklustihedus on kõige suurem.
Me peaksime mõtlema pingutustele, mida eelmised põlved on selle muuseumi nimel teinud ja kuidas kohati läbi halli kivi läinud. Me peaks olema valmis maksma ka kallist hinda, kui vaja. See muuseum peaks olema meie jaoks otsekui tempel, kuhu palverännak tuleb ette võtta isegi siis, kui see asub ürglaanes või saare peal. Õnneks oleme juba ammu leidnud, et Tartu ja Raadi on õige asupaik.
Paik mõtetu , muuseumihoone veel mõtetum – arvan et u 20 aasta pärast leitakse et odavam on see mo nstrum maha lammutada . Peale maksta tuleb aga sellele kolosseumile hullemini kui kumule – ongi mõnusad ankrukivid – klaasrist , meremuuseum , kumu ja erm – tubli viletsus
Pritsi tatti mujal
lollakas.