Aidi Vallik. Arhiiv
Tänapäevast maailma ja ilmselt üleüldse inimkonda kogu selle ajaloo jooksul iseloomustab püüd üha turvalisema elukeskkonna poole.
Vanemail ja metsikumail aegadel lihtsalt ei olnud selleks kuigi palju võimalusi, harjuti teadmisega, et enamik asju on nagunii jumala kätes, seega inimestel kontrollimatu. Valgustusajastuga alanud teadmiste, ühiskondlike pürgimuste ja tehnikasaavutuste võidukäik aga on osutunud otsekui hümniks inimmõistusele ning pannud meile pähe mõtte, otsekui suudaksimegi nüüd kontrollida kõike, mis maailmas aset leiab või meie endaga juhtub.
Kontroll on meie käes. Nii tänapäeva inimene usub ja teab, nii on juba kasvatuski. Me saame öeldavasti kogu oma elukäigu ette kavandada, ja kui oleme piisavalt tublid ning järjekindlad, teeme kõik, nagu peab, siis ei saa enam justkui miski meid igavese õnne teelt väärata.
Sellest hoolimata on loendamatuid kogemusi, et asjad pole läinud ootuspäraselt. Miks jäävad ülekohtuselt haigeks ka ülekaaluta ja mittesuitsetavad sportlikud karsklased? Miks sünnivad raskete sünnipäraste puuetega lapsed ka neile vanematele, kes kordagi oma eluviisides ja tervislikkuses vääratanud ei ole? Miks kujuneb mõnest hoitud ja armastatud lapsest ikkagi looder ja saamatu päevavaras, kes ei suuda isegi iseseisvuda? Kui ometi on tehtud kõik nii, nagu parimaks peetakse: laps pole saadud mitte verinooruses, vaid mõistlikult 20. eluaastate lõpul või 30. aastate alguses sotsiaalsetest pahedest puutumata peres hoolikalt ja kaua valitud kaaslasega, kellega on kolitud Tallinna, lähemale headele töökohtadele, laps on käinud ühes neist tuntud headuses kesklinnakoolidest, selle ka lõpetanud… Kõik oli, nagu pidi, nagu paremais peredes tavaks, aga „tolksti, jälle see pisuhänd”.
Lausa häbi ja piinlik ning eriti valus veel oludes, kus kõik ümberringi (või noh, enamik) on veendunud, et ise me põhjustame kõik selle, mis meiega juhtub. Kus ollakse kindel, et vaesus on alati inimese enda viga või et järglaste arvu ei taha kontrolli all hoida ainult madalaim sotsiaalne kihistu või et töötuse taga on inimese enda lodevus või et ka invaliidsus on enda tehtud vigade tulemus.
Juhus, veelgi enam juhuste järgnevus, ei mahu enam meie maailmapilti. See on natuke kurb kohe mitmest otsast. Esiteks sellepärast, et kui me ei usu juhuseid, vaid usume iseenda jäägitusse suutlikkusse, kui ainult kõik õigesti teha, siis põhjustab see armutust ja kalkust. Me ei või sallida ei enda ega teiste vigu. Mida rohkem ise vaeva näeme, et püsida rajal, et mitte teha vigu, et kõik oleks alati akuraat ja nagu peab, seda armutumaks muutume selles asjas ka teiste vastu. Kust mujalt tulevad need, kes hea meelega tahaksid vaeselt elavail paljulapselistel lapsed käest võtta või lööksid vaata et risti arsti, kes julgeb teatud haigetele soodavett soovitada. Kes paneksid vähihaige enne vangi, kui lubaksid talle valude leevendamiseks kanepipreparaate. Ise joone järgi elades ei näe me enam sellest joonest mujale, ei ühele ega teisele poole.
Teiseks, kui me ei usu enam juhuseid, siis ei usu me enam ka imesid. Muinasjutuvestjal on seda kurb vaadata, sest kui elust võtta lood, laulud ja muinasjutud, imede võimalus, see tabamatus ja müstiline vägi, mis eitamisest hoolimata on alati osake inimesest endast, siis mis inimestest saab? Vaid mutrikesed? Aga sel elus mutrikesel on ikkagi mõtted ja tunded, mida sugugi ei saa joone järgi paika sättida, kuid mis ometi on pool meie inimolemusest. See pool, mis vajab usku ka imedesse. Aga usku imedesse ei ole ju enam, kui meie ideaal on turvaline, lõpuni kontrollitud maailm, kuhu juhus ei mahuks enam oma tükke tegema.
Statistika väidab, et ohvritega lennuõnnetuse toimumiseks on vaja keskmiselt viie mitmesuguse asjaolu õnnetut kokkulangemist. Muidugi püütakse teha kõik, et sellised asjaolud ei saaks millegagi kokku sattuda, aga ikkagi on see ülesanne juba peaaegu et inimese kontrolli alt väljas. Pealegi saab kõikvõimalikke ebasoovitavaid juhuseid oma teelt eos kõrvaldades sellestki tegevusest lõpuks frustratsiooni, pettumuste ja ängistuse allikas.
Ma ei oska öelda, kas inimene oli õnnelikum siis, kui ta lootis rohkem taevaste jõudude peale, või on nüüd, kus ta elab usus, et piisavalt joont mööda käies jõuab ta oma jõududega enda tehtud paradiisi juba maa peal. Praegustele maailmakordadele on igatahes kasulikum see viimane variant. Aga kui mõtelda inimese õnnest ja hingehoolest, siis ma enam nii kindel ei ole.
