Eesti parima lasteriiete e-poe tegi Võntküla pere

Taeblas ja Märjamaal tegutsev perefirma Breden Kids sai Äripäevalt tunnistuse kõige kasutajasõbralikuma lasteriiete e-poe kohta.

„Pargi 6,” juhatab Merle Leemet. „Taebla kaupluse lähedal.”

Kunagise Taebla mõisa pargis on mitu korrusmaja, aga ühelgi ei näe numbrit.

„Breden Kids?” Naised, ühel vahukoorekringel käes, kehitavad õlgu.

„Teevad lasteriideid,” täpsustan ja kõigi kolme käed viipavad kahe korrusega kivimaja poole.

„Teine korrus, vasakut kätt,” juhatab Lääne-Nigula Varahalduse proua esimesel korrusel.

Vasakut kätt on ühel uksel valgele paberile lapse käega joonistatud punane süda ja selle keskel kiri: Breden. Oleme vist kohal.

Merle ja Erko Leemeti jutule on põhjust minna, sest kaks aastat tagasi asutatud firma Breden Kids OÜ on paari viimase nädala jooksul pälvinud kaks auhinda. Äripäeva veebileht Kaubandus.ee tunnistas nende veebipoe kõige tarbijasõbralikumaks lasteriiete e-poeks. Teine tunnustus tuli ärikoolitusi korraldavalt Edu Akadeemialt, kes valis 2015. aastal koolitustel osalenud ettevõtetest kõige edukamad. Üks neist oli Breden Kids, kes sai aasta tegija tunnistuse. 

Merle ja Erko Leemet. ARVO TARMULA

Merle ja Erko Leemet ei võta kogu au endale. Edu on toonud meeskond.

Mis asja Taeblas aetakse?

Breden Kidsi asutajad ja omanikud, kaks noort inimest, elavad oma kolme lapsega Taebla lähedal Võntkülas. Kolisid kolm aastat tagasi Tallinnast maale. Merle on Läänemaalt pärit.

„Katsume oma asja ajada ja teeme, mis meile meeldib,” ütleb Erko. Sellega on neil tõsi taga, sest seda lauset kuuleb neilt veel mitu korda.

Põhitoodang on mütsid ja sallid ehk aksessuaarid, nagu Merle neid nimetab. Aga on ka muid rõivaid. Meriinovillast imeliselt pehmed tooted tulevad mängu talvel, puuvillased lähevad kaubaks igal ajal.

Merle laotab kauba laiali: mütsid, torusallid ja trukiga kinni käivad sallid; kindad, püksid, vestid, beebimütsid, pudipõlled. Kõik Merle disainitud, kuigi ta pole midagi sellist kunagi õppinud.

Beebimütsid on 13 euro ligi, suuremate laste õuemütsid 15 ringis. Retuusid 20. Beebimütsi õmblemiseks kulub vähe riiet, aga kolm korda rohkem aega kui tavalistele mütsidele, ütleb Erko. Beebisallid sobivad ka pudipõlleks, neil on krousid sees, et kõik kohe maha ei pudiseks.

Erko ütleb, et kui meil oleks neli kuud talve, oleksid kõige popimad meriinovillast tooted, aga et see nii ei ole, siis ostetakse enim puuvillased asju, eriti mütse. Torusallide kohta väidab Merle, et need istuvad ümber kaela, ei vaju alla, ei veni välja. Mütsid ei vaju silmile ega jäta kõrvu paljaks. 

Asi on lõikes, väidab Erko. Kõik esemed on põhjalikult katsetatud, nii oma kolme lapse kui ka Taebla pisikeste modellide peal.

Erko näitab topeltsuuruses pükse. Nende nipp on pikk soonik otstes. Sooniku saab üles- ja lapse kasvades allapoole keerata. Laps võib kasvada kuni 10 cm, aga püksid on ikka parajad.

Praegu on neil umbes 20 mitmes suuruses mudelit.

Mantra: kangas, lõige ja kvaliteet

Kanga ostavad Leemetid Euroopast, aga kaugeltki mitte igasugust ja eriti mitte odavat. „Otsime kanga väärtust ja siis vaatame hinda,” ütleb Merle.

Praktilisus on see, mida Merle oma toodete juures jälgib. Teine alustala on kvaliteet. Nende rõivad on läbinisti „öko”. Osa tooteid on puuvillaseemnest alates kuni kanga töötlemise ja värvimiseni „öko”. Need tooted kannavad GOTSi organic-märki (Global Organic Textile Standard). Eesmärk on, et sügiseks oleksid kõik kangad organic.

Praegu kasutatakse veel ka Oeko-Tex standardi kangast. See on kraad nõrgem, värvid on ohutud ja loodusele sõbralikud, siiski ei ole nad veel organic.

Õmblustöökoda ja kaheksa õmblejat on Märjamaal. Taeblas on neli töötajat: Merle ja Erko, tellimuste vastuvõtja Daisy Eilpuu ja tootmisjuht Mariann Lukka.

Kaupa leiab ka poodidest, sh Haapsalu kaubamajast, aga peamine müük käib veebi kaudu. See on põhisuund. Edasimüüjate juures saab kaupa katsuda, aga peamine ostlemine käib e-poes. 

Nišitoode ja hinda väärt, ütlevad nad oma kauba kohta. Odava masstoodanguga nad ei võistle, ei tahagi võistelda.

„Sa ostad väärtust,” toonitab Merle. „See on eestimaine, ei ole kasutatud lapstööjõudu, õmblejad saavad elamisväärset palka, neil on moodsad masinad, valged töökohad.” Merle sõnul hinnatakse seda üha rohkem. 

Tooted on trikookangast ja neil on suund sinnapoole, et ka kanga muster oleks Merle disainitud ja selle järgi kuskil Euroopas valmistatud. 

Rõivad on sünnist kuni umbes 9–10aastastele. Kõige suurem suurus on nende vanima lapse järgi, aga Merle ei välista, et kunagi hakkavad nad midagi tegema ka suurematele lastele.

Miks lastekaup?

Lasterõiva mõtte pakkus välja Erko, kes ise on tehnikainimene.

Merle varasem töö polnud pereinimesele kuigi sobiv. Ta oli riigiametnik, töötas riigikantseleis, korraldas tippjuhtidele, ministritele ja nõunikele koolitusi. See oli närviline töö, see ei hoolinud kellast. Siis jäi Merle esimese lapsega koju. Erko mõtles, et oleks hea, kui Merle ei lähekski enam tööle. 

„Olin karjääri teinud ja suurt vastutust tundud, tahtsin olla rahulikult oma pere keskel,” ütleb Merle. Kolme lapsega pikalt kodus olles hakkas ta lastele rõivaid õmblema. Nii saigi hobist ettevõte.  

E-poe argipäev

Blond Daisy klõbistab arvutiklahve ja naeratab aeg-ajalt omaette. Kui saabub tellimus, saadab Daisy vastuse. Tänab ja teatab, millal kaup teele pannakse. Enne kell 16.30 saabunud tellimused viib ta Haapsallu pakiautomaatidesse. Kui on kampaaniapäevad, tuleb mitu korda Haapsallu sõita. Kõige parem päev oli novembris, siis läks teele 146 pakki.

Kauba pakkimine käib kõrvaltoas. Keskmine on paarkümmend pakki päevas.

„E-pood on meil alati number üks olnud,” tunnistab Merle. See tõi neile ka tunnustuse. Enne kui neile parima lasterõiva e-poe auhind anti, testis Kaubandus.ee anonüümselt kõiki nominente. Tellis kaupa ja saatis tagasi, vaatas, kui palju on klikke ja lahtrite täitmist, kui kiiresti kaup kohale jõuab. Kuldne aukiri seisab nüüd nende kabineti riiulil.

Daisy sõnul läheb kõige rohkem pakke teele Tallinna ja Harjumaale, aga ka Tartusse ja Võrumaale. Läänlased veebipoest eriti ei osta, käivad kohapeal. Lääne-Nigula vallavalitsus paneb beebipaki sisse nende tooteid.

Suurt reklaami pole nad endale teinud. Teave levib sotsiaalmeedias ja usuga, et parim reklaam on see, mis levib suust suhu. Kõik, mis teenitakse, läheb firmasse tagasi. Oma kangadisainile üleminekuks näiteks. Uued tooted ja uued etiketid nõuavad oma osa. Disainile pööratakse suurt tähelepanu ja kunstniku kätt on tunda viimases kui pisiasjas: etiketis, väikestes kingitustes, mis ostjale pakki kaasa pannakse, kodulehest rääkimata.  

Vigadest ei pääse

Merle on ettevõttes disainer ja loovjuht, Erko on tegevjuht, tema teema on müük ja arvud. Enda ja ettevõtte arendamine on nende elu loomulik osa. Selle juurde käib palju õppimist, raamatute lugemist ja koolitustel käimist, aga risk ebaõnnestuda on sellegipoolest.

„Igasugu olukordi on olnud,” vastab Erko küsimusele, kas on olnud aegu, mil pole leiba lauale panna ja kõik lootused ripuvad niidi otsas. „Iga päev õpime midagi.”

„See on hind, mida sa pead alustades maksma,” lisab Merle, aga mõlemad kinnitavad, et hirmu ei ole. Nad on ära tundnud, et teevad õiget asja.

Ettevõtjaile pakutavad võimalusi pole nad eriti kasutanud. „Toetust sobib küsida, kui ise enam hakkama ei saa, kui oled hädas,” ütleb Merle. „Enne kui ustele koputada, tuleb püüda ise hakkama saada.”

Et suured unistused ellu viia, on vaja teha palju tööd ja näha vaeva, kuid vigadest ei ole pääsu, arutleb Merle.

„Käid käpuli, aga tõused püsti ja lähed edasi,” lisab Erko. „Kõige tähtsam on, kas tõused, pea norus või pea püsti.”

Leemetid õpetavad ka oma lastele, et muidu ei saa õppida, kui vigu ei tee, ja et elu oleks väga igav, kui kõike õigesti teha.

Laias maailmas suureks saada 

Breden Kidsi kodulehel on eesti keele kõrval palju inglise keelt. „Jah, me teeme ettevalmistusi ja meil on plaan minna,” tunnistab Merle ekspordiplaane. Bredeni kaubamärk on neil kaitstud Euroopa Liidus, Norras ja Venemaal.

Taani keeles olevat breden merekallas, meri ja sinine värv neile sobis. 

„Tahame eksportida ja tooteid pakkuda suuremale hulgale inimestele, tahame suuremaks saada,” ütleb Merle. Kui nad töötaksid vaid kahekesi – Merle õmbleks ja Erko müüks –, siis võiks Eesti turul tegutseda. Kui sul on töötajad, peab kaugemale vaatama. Kõige raskemaks peavad nad õige partneri leidmist välismaal.

Kuidagi juhuslikult tuleb välja, et esimene tootepakk partnerile tutvustuseks läheb lähipäevil Hollandisse. Kontaktid on loodud ka Rootsiga.

„Oodatakse,” kõlab Merle kindel vastus küsimusele, kas neid välismaal oodatakse. Merle usub, et hea toode lööb läbi. Lapsevanemate teadlikkus kasvab, nad teavad, millist tulevikku nad toetavad, kui ostavad odavat kaupa teadmata, kes need tegi, kuidas tegi ja kus. 

Kuidas hoida peret ja tööd

Erko ja Merle ei välista, et ükskord saab maal elamise aeg täis ja tuleb kolida sinna, kus on sõbrad, ostjad, info ja äripartnerid. Tallinna. Praegugi tuleb neil tihti pealinnas käia, see on aga aeg ja kulu. Nad ei ole oma aja ainuperemehed, neil on kolm last. Üks käib Oru koolis, teised Taebla lasteaias. Asi oleks veel keerulisem, kui poleks vanemate tuge. Kui laps ootamatult haigeks jääb, istub Merle isa või vanaema autosse ja tõttab appi. Erko vanemad on kaugemal, Viljandis.

Merle teab retsepti, kuidas hoida peret ja abielu, kui ollakse kogu aeg koos. Tuleb iseennast armastada. Peab leidma endale vaba aega ja andma ka teisele vaba aega. Peab iseenda eest hoolitsema.

„Me mõlemad vajame oma aega,” ütleb Erko ja lisab muiates: „Lapsed selleks armu ei anna.”

Oma aeg tähendab Merlele joogat Haapsalus ja jooksmist. Ka üksi kodus olemist. Siis võtab Erko lapsed ja sõidab Viljandisse oma vanematele külla.

Erkole meeldib joostes mõtteid koondada. Kergliiklusteel, 4–5 kilomeetrit, õhtuti, üksi. Või ujumas käia. Hommikuti on ta hakanud joogat tegema – siis, kui pere veel magab.

Nad seisavad pea peal. Esialgu küll ainult kodus. See pidi sõltuvust tekitama, aga hästi mõjuma. Nüüd on ka lapsed sellest haaratud.

Vahel võtavad nad nädalavahetuse ainult teineteisele, lähevad kahekesi kuskile, et paarisuhe ei saaks elu virvarris kannatada. On omavahel, räägivad ja unistavad.

„Midagi ei tule lihtsalt, tuleb vaeva näha ja siis tuleb ka rõõm,” ütleb Merle elutargalt, kuigi on ise alles 31. Erko sai neljapäeval 33.