Eestlane Austraalias: nagu siis, kui elu oli muretu

Ingrid Morrison

16. osa

Käes on laste suvevaheaja viimane nädal, järgmisel neljapäeval tuleb neil jälle kooli minna. Seega üritame neist päevadest veel viimast välja võtta. Otsustasime sõbrannaga, kellel ka kaks last, et veedame selle aja tuttavate rannamajas, naudime veel päikest ja merd.

Kuna ilmad olid tõesti kuumad, oli rahvast Portseas, kus rannamaja asub, palju ning melu käis öösel ja päeval. Ega me siis kehvemad saanud olla! Päeval lebotasime rannas, lapsed õppisid surfimist ja ehitasid liivalosse. Õhtuti imetlesime päikeseloojangut. Meil õnnestus isegi delfiine näha.

Ühel päeval helistas kolmas sõbranna, et ta on nüüd ka „meie kandis”, külmad siidrid kotis. Poole tunni pärast oli temagi oma tütrega meie juures rannalinal mõnulemas. Nüüd oli meid kokku juba kaheksa ja see annab juba seltskonna mõõdu välja, tähendab, et ideid, mida õhtuga pihta hakata, jagus.

Kõik algas rahulikult rannamajas, lapsed mängisid basseinis, emad limpsisid vaikselt šampust. Õhtusöögiks jalutasime pubisse, kus šampusest sai mojito. Õhtusööki sõime murul, imetledes sumedat taevast ja mere värve. Lapsed lõid teiste pubisse kaasa võetud lastega sõprussidemeid, emad lahendasid maailma probleeme ja meenutasid aegu ammuseid.

Kimberly rääkis meile oma 20 aastat tagasi toimunud Hawaii reisist. Ühel õhtul tõi ta sõbranna baarist kaasa kaks meremeest. Kõik oli tore ja lõbus, kuni avastati, et mehed, kes hommikupoole ööd viisakalt koju läksid, olid ühtlasi kaasa võtnud tüdrukute aluspesu. Siis läks jutt ekside peale ja mulle meenus, kuidas mu kunagine Šoti peika ostis kell kaks öösel Tallinna ühest Viru tänava lilleputkast ära kõik lilled. Muidugi räägiti lõbusaid lugusid ka abikaasadest ja nendest sõbrannadest, keda parasjagu kohapeal polnud. Me muudkui naersime ja naersime, nii et pisarad silmis.

Kella üheksa paiku teatati, et nüüd on võimalus veel viimane jook osta. Kasutasin omakasupüüdlikult oma võõrapärast aktsenti ja rääkisin baarmeni ära, et ta meile viimase mojito pabertopsis kaasa müüks. Nagu latte kohvi. Nii me siis jalutasime kodu poole, rüübates oma „kohvi” ja juttu jätkus kauemaks. Siis arvas sõbranna, et peaks suurest rõõmust hundiratast viskama, mida ta ka tegi. Järgmisel päeval tuletas see ennast paistes hüppeliigese näol küll meelde, aga tühja sellest! Leppisime kokku, et see, kuidas ja mis asjaoludel see juhtus, on meie saladus.

Hommik oli muidugi raske, aga olime ühel nõul, et seda õhtut oli meile väga vaja. Sellel oli lausa terapeutiline mõju – me arutlesime, vaidlesime, naersime, nutsime, andsime nõu ja vaidlesime vastu. Oli tunne, nagu oleks mingi raskus õlgadelt kadunud ja soliidsele pohmellile vaatamata olime täis energiat.

Midagi pole teha – naistel on selliseid tüdrukuteõhtuid vaja!

Miks me neid korraldame ja pinevusega ootame? See kõik saab tegelikult alguse juba lapseeas. Minu kümneaastase Mia sõbrannad on kordi ööseks jäänud ja tihti kostab nende toast jutuvada veel südaöölgi. Üle kolmekümne aasta tagasi tegin seda ka ise ja teen edaspidigi. Sest lihtsalt on vaja. Kogu selle sotsiaalmeedia arengu taustal ei suuda miski asendada silmast silma kohtumisi ja suhtlemist, neid ehtsaid emotsioone, olgu need siis positiivsed või negatiivsed. See annab tunde, et oleme elus. Saame olla meie ise kõige ehedamal kujul. Eks see ole muidugi natuke ka põgenemine argipäevast, mis on täis kohustusi enda, laste ja kaasa ees.

Olen vahel kuulnud mehi kommenteerimas, et milleks seda vaja – see on üks nõme naiste laat! Või kui minnakse klubisse, leidub ikka keegi, kes torkab, et mis teil sealt otsida, omal mees-lapsed kodus. Ega otsigi midagi. Me tahame lihtsalt naerda ja tantsida. Nagu siis, kui elu oli veel muretu.

Päris tihti pelgavad naised sellist vaba olemist, sest oleme ju emad ja abikaasad, kellele „selline käitumine ja emotsioonid ei sobi”. Tihtilugu ei taha me ka oma abikaasadele tunnistada, mis meie peas tegelikult toimub, sest siis äkki peetakse meid nõrgaks, emotsioonide sasipuntras siplevaks ja öeldakse, et ah, sa mõtled jälle üle.

Eile oli meie viimane õhtu siin. Läksime pärast õhtusööki pubist läbi, et lastele jäätist osta. Leti tagant naeratas vastu seesama baarmen ja küsis, et kas kaks või kolm „lattet” kaasa. Vastasin: „Jah, palun.”