0

Heino Tamm: kalmistud kõnelevad kohalikust kultuurist

Kaire Reiljan

Kaire Reiljan

kaire@le.ee

tamm

Heino Tamm. ARVO TARMULA

Kalmistust kui kodupaiga sümbolist on kirjutanud etnoloog Aivar Jürgenson Siberi eestlaste näitel järgmist: „Kalmistus ühinevad kodupaiga geograafia, sotsiaalne ja ajalooline mõõde. See on paik, kuhu kuuluvad lahkunud omaksed. Inimene, kes tajub enda ühtekuuluvust omastega, tahab kuuluda nendega kokku ka pärast surma ja seepärast saada maetud nende juurde.”

Surnuaed – surnute ilus aed, looduskaunis koht, mida veel kaunistavad inimkäed, tuues sinna lilli ja ilupõõsaid, pannes hauale tähiseks lihtsa põllukivi või tahvli. Hauatähised on vajalikud teenäitajad mitme inimpõlve taha. Kui neid poleks, unustataks kalm kiiresti.

Meil on kombeks käia surnuaial eelkõige seetõttu, et hoida korras lahkunud omaste hauad, süüdata mälestusküünlad kas mõne tähtpäeva puhul või lihtsalt niisama ja sellega oma hoolimist kinnitada. Olenemata sellest, kas ja mil määral hingedesse ja nende rändamisse usume, seostavad paljud meist siit ilmast lahkunut just kalmistuga, kuhu ta on maetud, ja hoiavad sidet selle koha kaudu. Muretsemine, kas hauad on korras, organiseerimine, kes perest ja millal surnuaial käib, kuulub meie igapäevaprobleemide hulka.

Oleme õppinud üksteisele järjest kenamalt naeratama, sisimas jahenedes. Ka Haapsalu linn tormab näilise kiirusega edasi. Linna külalistele teevad huvisõite aurupaat Kallis Mari ja huvisõidurong Peetrike, aga viimase kümne aasta jooksul pole linnavolikogu kordagi arutanud linna kalmistute seisukorda. Volikogu on juba 2000. aastal kehtestanud Metsakalmistu uue detailplaneeringu, mis aga siiani tolmu kogub.

Möödunud aasta lõpus võttis linnavolikogu vastu linna arengukava aastaiks 2015–2028, aga strateegilise eesmärgina loodab linn selle aja jooksul korrastada ainult Vana kalmistu. Linnavalitsusele meenutuseks, et 2004. aastal tõstatas volikogu liige Sulev Vare tõsise probleemi Metsakalmistu kõrgest põhjavee seisust, mis sageli põhjustab matustel ekstreemseid olukordi. Rahapuudusel lükati probleemi lahendamine edasi. Nüüd on selge, et peaaegu veerand sajandit ei näe linnavalitsus selles probleemi. Veelgi hämmastavam on aga asjaolu, et  linnavalitsus esitas volikogule kinnitamiseks kalmistute eeskirja ja selles kehtestab esmamatmisel kirstuhaua minimaalse sügavuse kaks meetrit. Tahes-tahtmata tekib küsimus, kas tõesti ei tea linnaametnikud, milline olukord Metsakalmistul valitseb.

Riigikogu võttis juba 2011. aasta alguses vastu kalmistuseaduse, mis kohustas kohalikel omavalitsustel välja töötama kalmistute kasutamise eeskirjad. Haapsalu linnavalitsusel on võtnud see aega juba peaaegu viis aastat ja alles nüüd esitati eeskirjade eelnõu, suurte vigade ja kärbetega plagiaat, ilmselt Viljandi linna kalmistute eeskirjadest, Haapsalu linnavolikogule kinnitamiseks.

Kalmistud on alati olnud suuresti ümbritseva elu peeglid, kust võib üsna ilmekalt näha inimese ja ühiskonna kultuuritaset, ellusuhtumist ning väärtushinnanguidki.

Kalmistu peegeldab siirast ja väärikat leina, mõtisklust lahkunu elu ja tegevuse üle.

Lõpetuseks küsimus: millal süütasid küünla oma esivanemate (vanaisa-vanaema, vanavanaisa või vanavanaema) haual? Ära vastama hakka, niisama küsin meeldetuletuseks. Kes ei tea oma minevikku, neil ei ole ka tulevikku.

Heino Tamm

linnakodanik

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Tiit
Tiit

Kui nii edasi läheb siis eesti kultuur leiabki ennast kalmistult. Kahjuks on Heino Tamm ja tema erakonnakaaslaseda selle haua kaevajad.

ajab
ajab

kõrtsiga segamini #Kalmistud on alati olnud suuresti ümbritseva elu peeglid, kust võib üsna ilmekalt näha inimese ja ühiskonna kultuuritaset, ellusuhtumist ning väärtushinnanguidki.#

wpDiscuz