Foto: Katrin Pärnpuu
Lugeja küsib: Kas töölepingu selline sõnastus, kus on kirjas, et töötasu makstakse töötajale välja hiljemalt järgmise kuu 10. kuupäevaks, vastab seadusele? Kui nüüd kokku lepitud palgapäeval töötasu minu arvele ei laeku, siis kui suures ulatuses on mul õigus nõuda viivist?
Vastab tööinspektsiooni tööinspektor-jurist Leonid Siniavski: Töölepingu seaduse (edaspidi TLS) § 5 lõike 1 punkti 5 kohaselt peab töötasu sissenõutavaks muutumise aeg (palgapäev) olema fikseeritud töölepingu kirjalikus dokumendis ehk siis tavaliselt töötaja töölepingus. Sisuliselt on töölepingus kokkulepitud palgapäev töötaja jaoks tema töötasu kätte saamise tähtpäev. Tähtpäeva võib töölepingus kokku leppida kuupäevaliselt (näiteks iga kuu 10. kuupäev) või muul viisil (näiteks iga kuu 5. tööpäev), aga kindlasti mitte mõttelise ajavahemikuna, nii nagu seda on teinud Teie tööandja. Oluline ongi, et see palgapäev on selgelt ja üheselt määratletav päev, mitte ajavahemik.
Seaduse mõte ja eesmärk on see, et töötajal oleks täpselt teada, millisel konkreetsel päeval talle töötasu makstakse ehk millisel konkreetsel päeval laekub töötasu tema pangakontole. Kehtestades palga maksmise perioodi (1. kuni 10. kuupäev), loob tööandja sellega töötajale põhjendamatu ootuse saada palka juba perioodi alguses. See on aga töötaja jaoks halvendav tingimus. Pealegi sätestab TLS § 5 lõige 2, et tööandja peab (töölepingus sisalduvad) andmed esitama heauskselt, selgelt ja arusaadavalt. Kõik need andmed ehk siis ka andmed töötaja palgapäeva osas, tuleb sõnastada viisil, mis võimaldab töötajal neist üheselt aru saada.
TLS § 28 lõike 2 punkt 2 alusel on tööandja kohustatud maksma töö eest töötasu kokkulepitud tingimustel ja ajal. Üldjuhul maksabki tööandja töötajale töötasu välja töölepingus kokku lepitud palgapäeval. TLS § 33 lõige 2 sätestab erisuse juhuks, kui palgapäev satub riigipühale või puhkepäevale. Sel juhul loetakse palgapäev saabunuks riigipühale või puhkepäevale eelneval tööpäeval. Kui aga tööandja ei ole kokkulepitud palgapäeval töötajale töötasu välja maksnud, tekib töötajal nõudeõigus töötasu selles osas, mis jäi talle välja maksmata. Töötajal tekib seaduslik õigus nõuda tööandjalt töötasu maksmisega viivitamise eest viivist. Kui viivist eraldi lepingus pole kokkulepitud, tuleb viivise arvutamisel lähtuda võlaõigusseaduse §-dest 94 ja 113 (hetkel viivis 8,05% aastas ülekandmisele kuuluvalt summalt, s.o päevas ligikaudu 0,022%). Viivist arvutage nii: võlgnetav brutosumma korrutatuna 8,05%-ga, jagatuna 365-ga, korrutatuna viivitatud päevade arvuga. Töötajal on õigus nõuda tööandjalt viivist töötasu maksmisega viivitamise eest palgapäevale järgnevast päevast alates kuni päevani, mil tööandja on viivitatud summa talle välja maksnud.
Töötaja ja tööandja vahelisest töösuhtest tekkinud lahkarvamused, seda ka töötasu maksmisega viivitamise (viivise) osas, lahendatakse võimaluse korral töötaja ja tööandja kokkuleppel. Kui kokkulepet ei saavutata, on töötajal õigus pöörduda töövaidluse lahendamiseks vastava nõudeavaldusega töövaidluskomisjoni või kohtusse. Töövaidluskomisjonile esitatava avalduse näidise ning juhise selle täitmiseks leiate tööinspektsiooni veebilehelt http://www.ti.ee/est/avaleht/.
