MMi suurim üllataja on Costa Rica. Väike mõõtmete, rahvaarvu (4,5 miljonit) ja seni ka vutisaavutuste poolest. Alagrupis jättis ta selja taha kolm senist maailmameistrit Itaalia, Inglismaa ja Hispaania, kaheksandikfinaalis alistas vastasele alati ebamugava mängustiiliga 2004. aasta Euroopa meistri Kreeka. Kesk-Ameerika meeskond on jõudnud esimest korda maailma kaheksa tugevama hulka. Enne MMi poleks keegi osanud neid veerandfinaalis mängimas näha. Näiteks Lääne Elu ennustusvõistluse 145 talongil ei paku ükski Costa Ricat veerandfinaali (ka Alžeeria, Iraan ja Honduras jäid ennustajate pakkumistes kuivale). Ilmselt valitses selline arusaam üle ilma, aga nüüd tuleb arvajatel endile tuhka pähe raputada.
Pole võimatu, et veerandfinaalis alistab Costa Rica ka Hollandi ja nii on ässadel juba tõesti paanika majas. Samalt tabelipoolelt peaks eeldatavasti poolfinaali jõudma ka Argentina, kelle mäng liidri Lionel Messi vedamisel aina mõjusamaid tuure üles võtab.
Selge on ka, et läbi aegade kõige nimekamad koondised suhtuvad Costa Rica sugustesse rahuhäirijatesse veidi üleolevalt ja ülbelt, et igaüks jäägu ikka oma liistude juurde. Väikese ja vaese ilmumine kõrgseltskonna peole on taunitav ja mõjub nagu kastisüsteemi reeglite rikkumine Indias.
Uus sünnib läbi vapustuse
Spordis on olukord demokraatlikum. Kui oled ise mees ja suudad oma õigust võistlusplatsil tõestada, siis pole kellelgi luba sind sealt minema ajada.
Costa Rica meeskond usub oma õigusse ja jõusse. Endast suuremate põlvili surumiseks peab eneseusk olema meeletult suur. Ennustajad ja kõiksugu nõiad võivad ju posida enne ja pärast matši, mida tahavad, kuid mängu ajal on platsil üksteist püha usuga ääreni täidetud meest, kes lähevad lõpuni. Maailm januneb selliste meeste ehk siis sellise meeskonna järele. Nende ilmumine lööb elu kihama, et mitte kõik ei voola mööda harjumuspärast rada. Costa Rica meeskonna jätkuv tee MMil mõjub publikule aina erutavamalt. Kas tõesti oleme millegi enneolematu tunnistajaks?
Peaks Costa Rica võidutee enne finaali ka katkema, on publik ikkagi tänulik väikeriigi koondisele mehise ja ausa pingutuse eest. See on nagu pärast äikesevihma, kui tunneme õhus erilist värskust ja kergust. Selles on uudsust.
Hädaoht läheneb Kolumbiast
Rikaste peol on teinegi sissetungija – Kolumbia koondis, kes on võitnud kõik neli senist mängu. Kolumbia on ennegi küüsi näidanud, seda eriti Lõuna- Ameerika võistlustel. 2001. aastal võitsid nad Copa America.
Nende ridades särab praegu James Rodriguez, kes finaalturniiri täpseima väravakütina on sihtmärki tabanud viiel korral. Iluväravana läheb kirja tema esimene tabamus kaheksandikfinaalis Uruguay vastu, kui ta vasaku jalaga väntas palli latipõrkest seisuks 1:0.
Veerandfinaalis kohtuvad nad suursoosiku Brasiiliaga, kuid vanade omavaheliste tuttavatena ei tunne kumbki vastase ees aukartust. Brassid olid juba püstihädas teise Lõuna-Ameerikast pärit koondisega, suutes Tšiili alistada penaltiseeria lotomängus.
Kolumbia võit Brasiilia üle mõjuks paraja maavärinana, seda eriti vutieufoorias elavate kohvimaa elanike jaoks, kuid esimesed hoiatavad tõuked peaksid ka neid valvsaks tegema.
Publik ihkab vaatemängu ja kõige parem, kui see oleks verdtarretavalt haarav ja ootamatu. Kõik see võib juhtuda kaugel Brasiilias juba lähipäevil.
Kaheksandikfinaalid
- Brasiilia–Tšiili 1:1
- Brasiilia võitis penaltitega 3:2
- Kolumbia–Uruguay 2:0
- Holland–Mehhiko 2:1
- Costa Rica – Kreeka 1:1
- Costa Rica võitis penaltitega 5:3
