Uue koalitsiooni loomise käigus on täiesti põhjendatult kerkinud küsimus, et miks küll ei ole valitsuses enam regionaalministrit ja kas regionaalpoliitika ei olegi enam Sotsiaaldemokraatliku erakonna jaoks oluline?
Valitsuse koosseisus toimunud muudatus väärib kindlasti selgitust.
Olukord, kus regionaalarengut on peetud vaid ühe ministri mureks, ongi viinud Eesti sinna, kus meie riik praegu on — piirkondlik ebavõrdsus aina süveneb ning inimesed lahkuvad maalt kas suurematesse linnadesse või välismaale.
Ehk mäletate veel regionaalminister Kiisleri väljaütlemist, et „mina teiste töösse ei sekku.“ Nii tagasihoidliku suhtumisega paraku tulemust ei saavuta. Samuti tuleb tunnistada, et senisel regionaalministril olid väga napid võimalused ja hoovad, et tuua kas haridusse, transpordialale või siis sotsiaalvaldkonda positiivseid muudatusi.
Need valdkonnad aga mõjutavad kõige rohkem elu võimalikkust väljaspool suurlinnu. Just hea ühistransport tagab töökohtade kättesaadavuse ka kaugema nurga inimestele. Just koolide, lasteaedade ja tervishoiuteenuste kättesaadavus moodustab olulise osa elukvaliteedist. Need ja veel paljud teised küsimused ei ole aga regionaalministri haardeulatuses olnud. Midagi on olnud põhimõtteliselt valesti.
Kinnitan, et regionaalpoliitika on jätkuvalt üks Sotsiaaldemokraatliku erakonna poliitika nurgakivi. Regionaalpoliitika osakaal valitsuse tegevuses peab suurenema, mitte vähenema.
Nüüd võime öelda, et uues valitsuses ei saa olema mitte üks, vaid vähemalt kuus regionaalministrit. Vaieldamatult hakkavad regionaalprobleemide lahendamisega tegelema ka põllumajandusminister Ivari Padar, sotsiaalminister Helmen Kütt, haridusminister Jevgeni Ossinovski, majandusminister Urve Palo, justiitsminister Andres Anvelt ja meie erakonna esimees Sven Mikser, kelle päralt on kaitseministri portfell.
Ikka selleks, et inimesed jääksid maale elama, et kõikjal Eestis sünniks lapsi ja antaks head haridust ning rahvas ei peaks muretsema oma turvalisuse pärast.
Igal sotsiaaldemokraadist ministril tuleb kanda hoolt ka selle eest, et regionaalne tasakaal oleks tagatud. Just ministeeriumide vastutusalade kaudu seisame hea selle eest, et inimeste õigused oleksid kaitstud sõltumata nende elukohast ja et töökohad ning teenused oleksid kättesaadavad igas Eestimaa nurgas. On ju tõhus sotsiaal– või hariduspoliitika kõige parem regionaalpoliitika. Loodame, et Reformierakond tuleb meile siin appi ja valitsuses töötavate regionaalministrite nimekiri pikeneb veelgi.
Sotsiaaldemokraadid tõid koalitsioonileppesse regionaalpoliitika mõiste koos nõudega, et iga riigi strateegiline dokument ja eelnõu peab sisaldama hinnangut ka regionaalsele arengule. Regionaalpoliitika ei saa olla ühe mehe soolo, vaid ta peab olema läbiv joon iga ministri tegemistes. Koordineeriv roll peaks aga olema otseselt peaministri kanda.
Mäletatavasti kuulus regionaalministri ametikoha kaotamine ka Isamaa ja Res Publica Liidu plaanide hulka. IRLi poliitikud sidusid regionaalministri tuleviku aga haldusreformi elluviimisega, pidades tema pea ainsaks ülesandeks uute vallapiiride joonistamist ehk siis omavalitsuste liitmist. Eesti avalikkus on pidanud paljude aastate jooksul pealt vaatama, kuidas haldusreformi protsessi ei saada mingigi edu.
Sotsiaaldemokraadid ei kahtle sisulise haldusreformi hädavajalikkuses, sellega tuleb kohe edasi minna. Kavandatavad muudatused on aga nii olulised ja põhimõttelised, et nende eestkõneleja ei saa olla keegi muu kui peaminister.
Aga kui peaks minema nii, et reformierakondlasest valitsusjuht seda ülesannet enda peale ei võta, siis sotsiaaldemokraatide hulgast valitud peaminister hakkab kindlasti haldusreformi vedama.
Neeme Suur
Riigikogu liige, SDE
Kuule vana, esimese asjana, kui olete valistsusse saanud, keelake kiirlaenud ära. Ullikeste orjastamine aastateks, et mitte ütleda surmani. Liigkasuvõtmine pole ettevõtlus. Lihtne ja konkreetne asi, tehke ära. Regionaalpoliitikast – Karukannikas töllidega skaipi ei tee, seega ei saa maal kunagi enam suurt rahvast ja raha olema.