Mind ajendas kirjutama Lääne Elus ilmunud „Lugeja küsib”– rubriik, kus oli juttu hoolimatust koeraomanikust, kes laseb oma koeral „tühja” haukuda.
Lugenud Haapsalu elaniku kirja toimetusele, tekkis mul palju küsimusi. Esmalt, miks kirjutati anonüümselt? Kas kirjutaja on ikka täiesti veendunud, et just sellel aadressil elav koer haugub, ja miks on seejuures vajalik anonüümsus? Ümbruskonnas on palju eramuid ja ka aedades koerad. Ei tahaks uskuda, et nemad ei haugu. Tõsiasi on ka see, et iga koer haugub. Kui ei, siis on ta haige või surnud.
Elasin 20 aastat kortermajas, kus oli mitmel elanikul koer. Vahel ulus mõni koer tundide viisi, kui omanikud olid kodust kooli või tööle läinud. Koeraomanikuga sai räägitud ja ta püüdis igati nii sättida, et loom koju üksi ei jääks. Midagi polnud teha, koer oli vana ega harjunud kuidagi pärast kolimist uue koduga ära. Mida teha, kas loom magama panna?
Kas paneme magama ka nutvad imikud, pidutsevad ja räuskavad naabrid, kes öörahu rikuvad? Kortermajade seinad oleks nagu papist, saab osa kõigist naabrite tegemistest.
Ka üle tänava eramajade aedades oli mõnes lausa kolm koera ja kõik nad haukusid. Tõsi, kui see toimus nädalavahetuse hommikul, mil oleks meeleldi veidi kauem maganud, siis oli see tõesti „veidi” segav.
Ometi ei kujuta ma ette koera, kes ei haugu. See oleks sama kui et kass ei kräunu ega kratsi diivanit või väike laps ei tee häält, noored ei sõida soojal suveöösel mopeediga. Kas see oleks normaalne?
Meie ühiskond on tulnud vastu sellistele inimestele, kes arvavad, et koer ei tohi häält teha, kaelarihmad, mis annavad koerale väikese, kuid tõhusa impulsi, kui koer häält tegema juhtub. Nii ongi tekkinud inimesele sõbrad, kes tulevad sulle koju naastes vastu, liputavad saba ja on rõõmsad sind nähes, aga ühtegi häält teha ei tohi, sest kuri naaber ei soovi seda ja see segab teda. Olgugi et loomad on olnud meiega juba maailma loomisest peale ning alati on nad ka häält teinud ja nii ennast väljendanud.
Iseenesest on ka selline naaber väga lahe, kes ei saa oma emotsioone väljendada häälitsedes või kirjutades. Ma arvan, et koer peaks ikka haukuma, et pererahvale teada anda, kui mõni võõras nende territooriumile tuleb või nende aia taga käratseb ja laamendab. Laske koertel haukuda, olgem sallivamad nii loomade kui ka inimeste vastu.
Kristina Nõmmik,
endine Haapsalu elanik, kassiomanik
Anekdoot tänasest “Postimehest”: Professor tudengile: “Palun rääkige mulle unetusest”. Tudeng: “See on nagu nakkushaigus”. Professor: “Kuidas nii?” Tudeng: “Kui naabri koer ei maga, siis ei saa ka mina magada”. Ja nii kordub see igal varahommikul. Naabritädike laseb oma lemmiku õue pissile ja mitte ainult, tema oma sõnade järgi, (kui temaga vestlemas käisin): “Enne tööle minekut värsket õhku hingama”. (Hiljem jätab aga oma loomakese tundideks koju üksi end ootama, ise juurde lisades – “Siis tal puudub ju võimalus värsket õhku hingata”). Igal hommikul punkt samal ajal ja punkt sama kauaks, (piisavalt kauaks, et naaber edasi magada ei saaks,) kus siis koerake,… Loe rohkem »
No more s***. All posts of this qutlaiy from now on
On jah mõni koer hästi salakaval. Laseb inimese nagu mööda ja siis kargab seljatagant haukuma.Ja vägagi tigedalt. Kuid inimesed käivad tänaval, kus ei ole teist võimalust sellest aiast mööda minna. Nägin ise eemalt pealt, polnud veel kohakuti, kui ees läks viimases etapis lapseootel naine ja kus siis koer talle seljatagant järsku lörisema hakkas. Vaene naine hüppas lausa õhku- tema ehmatus oli nii suur. Just ootamatu ja kaval on see koer. Ei kipu ju keegi tema territooriumile.
Käin aegajalt ikka Haapsalus ja olen hakanud ühte konkreetset tänavat, kus ühes hoovis on koer, kes iga mööduja peale pistab kõrvulukustavalt kiljudes haukuma.
Normaalne?
Loomulikult iga koera üheks suhtlusvahendiks on haukumine. Kui koera territooriumile läheneb võõras, siis on täiesti tavaline, kui koer enda kohaloleku märguks mõnel korral haugatab. Kuid kirjutades, et koera haukumine, olenemata olukorrast on “Lahe” näitab selgelt, et artikli autor on sõna võtnud valdkonnas, mida ta ise ei tunne. Kui koer järjepidevalt klähvib, näitab see koera ebakindlust ning sotsiaalset kasvatatamatust, sest just koeraomaniku asi on koerale selgeks teha, millistes olukordades on haukumine lubatud ja vajalik ja millal mitte. On ka mul endal kaks suurt koera , kellele kutsikast saati üritanud järjepidevalt õpetada ka seda haukumise vajalikkust – ei saa öelda, et koerad… Loe rohkem »
Tundub, et Lääne Elul puuduvad asjalikud teemad millest kirjutada, et sellise labase ja tühise loo avaldasid
Koerte ja kasside pidamis eeskirjad on puudulikud ja väga segased.Keegi seab koeri samale tasemele inimestega!? Mis lause see on??? Kas paneme magama ka IMIKUD kes nutavad!? Milline vördlus !!!??? Sa oled haige inimene Kristiina Nömmik kui selliseid vördlus -näited tood!
Kui maal kilomeetri kauguselt kostub koera haukumine on see ilus. Linnas kus on majad väga kõrvuti on koerte haukumine ebanormaalne, puudub kodutunne ja rahu. Koerte ja kasside pidamise eeskirjad on meil õnneks olemas.
Meil Pelgulinnas on üks tänav mille võiks nimetada haukuvate koerte tänavaks,terve tee saadab sind üks lõugamine ja omanike kurjad pilgud,öeldakse,et koer on peremehe nägu ja tõsi ta on,sest käies näiteks Saksamaal,siis seal koerad ei haukunud vaid liputasid saba…
Igat koera annab õpetada,et ta tühja ei hauguks.Kui elate nende koerte naabruses kes hoovis keti otsas tundide kaupa hauguvad,räägite varsti teist juttu.
Koera kirp inimese peale ei tule.