Aidi Vallik: Teadlik valijaskond kampaaniarattas

Riina Tobias

Riina Tobias

riina.tobias@gmail.com

Valimiskampaaniad käivad nende hääle võitmiseks, kes ei ole viimase minutini suutnud otsustada, keda toetada. Kui poliitiline teadlikkus kasvab, muutuvad ka kampaaniad puhtamaks.

Valimisratas on selleks korraks pöörlemise lõpetanud, üks tulisemaid ja teravamaid kampaaniaaegu uue Eesti riigi loos möödunud. Et minu valik oli tehtud juba kuid enne, andis see mulle teatava meelerahu toimuva valimistsirkuse jälgimisel ja võimaluse kasutada viimaseid nädalaid hoopis justkui antropoloogilisteks vaatlusteks.

Pole kuigi oluline, milliseks kujunevad nüüd volikogude kohad. Oluline on minu meelest, et taas on selle massiivse valimispalagani alla pandud roppu raha, rea kandidaatide puhul rahva kinni makstud väärtuslikku tööaega, reklaamide eetriaegu, leheveerge ja värvitrükis tiraaže, pompoosseid massiüritusi ja poliitlaatu batuudi ja suhkruvatiga.

Tulises valimiskampaanias sisaldub alati mõningane lootus. Poliitika näib taas pööravat näo rahva poole, suhtlevat, vaatavat, nägevat ja kuulvat. Samal ajal ilmnevad empaatiasignaalide, kodukülastuste ja nännijagamiste kõrval ka inimloomuse ja poliitika halvimad omadused: manipuleerimine, demagoogia, alatus, kiuslikkus, kättemaksuhimu, aferism.

Jah, see on mõnes mõttes mäng, aga inimlikus mõttes väga oluline mäng. Nii nagu lapsed mängu kaudu kujundavad oma isiksust ja tulevast elu, nii kujundab poliitmäng terve ühiskonna elu. Sellepärast tuleb seda tõsiselt võtta.

Valimisstuudiotes kaamera kaudu nähtavad grupiprotsessid, kandidaatide argumentatsiooni tase, suhtumine konkurentidesse annavad infot rohkem kui programmid, valimisloosungid või –lubadused. Valimisväitlusi jälgides saab aimu sellest, millisena näevad meie ühiskondliku elu suunajad maailma ja teisi inimesi, kodanikkonda, riiki ja riigivalitsemise põhimõtteid, milline on nende sisemine moraal ja piirid. See on see, mis oluline, sest see kujundab meie elu rohkem kui valimislubadused ise.

Kirjeldatu osas oli hea näide Tallinna linnapeakandidaatide teledebatt, kus mõni osaleja langes mu silmis allapoole inimväärikuse piire. Kus mõni ei häbenenud laskuda lausa lamedusteni, sisutühja teravmeelitsemiseni ja isiklike solvanguteni. Piinlik oli seda vaadata, ja ma mõtlesin: meie deemon ei ole ju mitte Savisaar või Ansip, vaid ulatuslikud probleemid inimväärikuse mõtestamisega, ühiskondliku moraali ja poliitilise teadlikkusega.

Umbes samad mõtted on pähe tulnud ka seoses mitme valimiseelse kurikuulsust võitnud propagandakirjutisega või uudistega teise erakonna kandidaate materdavatest lendlehtedest, teadlikust laimust ja muudest vääritutest vastupropagandavõtetest. Aga idealistina tahaks ma siiski ka valimiseelsel teraval ajal näha aumehelikkust ja lugupidamist teiste inimeste, sh konkurentide vastu. Õnneks pean ütlema, et nägin ka seda. Nägin siin linnas, oskan hinnata ja meelde jätta nii poliitmaastiku kaardistamiseks oma peas kui ka järgmiste valimiste tarbeks.

Olen lugenud, kuulnud ja mõistnud, et ma ei ole sugugi ainus poliitikajälgija, kes seekordset valimisvõitlust eufemistlikult väljendudes jahmatavalt teravaks hindas. Selle üldine iseloom mõjus mulle kui tähelepanu puuduses vaevlev hüperaktiivne psühhootik mu elutoas.


Selge on, et valimispalaganid toimuvad kõikides demokraatlikes riikides, mõnes viisakamalt, mõnes vähem viisakalt, sõltuvalt üldise kultuurikihi paksusest ja rahva poliitilise teadlikkuse astmest. See võitlus ei käi ju mitte juba väljakujunenud valimiseelistusega inimeste ülemeelitamise nimel. Valimiskampaaniate sihtrühm on ikka see seltskond, kes ei tea ega oska peaaegu viimase minutini otsustada, keda või mida valida. Seepärast on neid kerge mõjutada ja viimasel hetkel nende sümpaatiat kallutada ühele või teisele poole.

Kui see kampaaniate põhiline sihtrühm kasvava poliitilise ja ühiskondliku teadlikkuse tõttu vähenema hakkaks, siis muutuks väiksemaks ka valimiseelse müügikampaania kasutegur, mis omakorda muudaks järjest mõttetumaks selle nimel tehtavad suured kulutused, liigse teravuse ja sapised näitemängud. Kokkuvõttes aitaks see kaasa ka erakondade eestkõnelejate inimväärikuse säilimisele ja konstruktiivsusele ning soodustaks lugupidavamat käitumist vastaskandidaatide suhtes — ja et juhtide käitumisest juhinduvad paljud, siis see tähendab ühiskondliku kvaliteedi paranemist.

Poliitiline teadlikkus aga saab kasvada ainult poliitikat enam–vähem pidevalt jälgides ja sellele ise hinnanguid andes, lähtuvalt enda sisemisest eetikast ja moraalikoodeksist. Selleks piisab lihtsalt sellest, kui nüüd ja igal ajahetkel kuulda, näha, läbi mõelda ja meelde jätta. Selleks ei pea ootama järgmisi valimisi. Selle aluseks võib võtta juba praeguses kampaanias nähtu ning kogetu.


Aidi Vallik,
kirjanik

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz