Eesti koole on juba mõnda aega kummitanud rändõpetajate probleem. Esialgu paistis, et mitmes koolis tunde andvad rändõpetajad lahendavad nii väikeste maakoolide õpetajate pisikese töökoormuse probleemi kui ka õpetajatepõua. Mida edasi, seda rohkem on kuulda, et rändurit ei seo õieti ühegi kooliga mitte miski, ta on formaalne tunniandja ja jääbki selleks.
Nüüd paistab, et ka kohalikke omavalitsusi võib ees oodata rändpoliitikute iga nelja aasta tagune rünne, sest sissekirjutuse nõue võidakse kaotada: kandideerigu ükskõik kes ükskõik kus, nagunii otsustab rahvas, keda ta valib.
Sissekirjutuse nõude üle võib polemiseerida, leida poolt– ja vastuargumente. Nõue iseenesest rändpoliitikute teket ei takista, neid on alati olnud, kuid piirab seda veidi. Muidugi, mõnikord võib just sisse toodud juht olla ainuõige või –võimalik tee, kirjutagu ta ennast sisse või mitte, aga vallavolikogu liige või esimees on siiski midagi muud kui vallavanem. Kui üks on palgatöö, siis teine ei ole seda mitte. Kui üks võib olla formaalne, ei juhtu midagi, siis teine ei tohi seda mitte olla. Formaalne vallavolikogu on ohtlik.
Sama ohtlik on jutt a la nagunii kõik poliitikud valetavad, aga et nad ei taha seda teha, siis muudetagu seadust, nii et võiks samal moel edasi toimida, aga keegi ei saaks enam öelda, et see on valetamine. Ja üldse. Miks peaks inimene volikokku kandideerima kohas, kus ta ei ela, pole kunagi elanud ega kavatsegi kunagi elada?
