Teadlased tegid läinud nädalal kindlaks, et Saleveres elab vähemalt kolm šaakalit, aga võib–olla ka rohkem. Loomad on seal elanud üle paari aasta.
Keskkonnaametil tuleb lähiajal teha põhimõtteline otsus, kas püüda šaakalid kinni või lasta neil seal edasi elutseda.
Kaks looma jäid vaatluskaamerasse, kolm on tehtud kindlaks ulgumise suuna järgi, ütles keskkonnainspektsiooni Läänemaa osakonna juhataja Tõnis Ulm.
Läinud nädalal saabus kaheks päevaks Hanilasse üks Euroopa tuntumaid šaakaliuurijaid Ovidiu Banea. Koos Eesti teadlastega mindi kolmapäeva õhtul uurimisretkele.
Selleks ajaks olid siinsed rajakaamerad olnud väljas poolteist nädalat, kuid midagi ei olnud kaamerasilma jäänud.
Kella kaheksa ajal kolmapäeva õhtul mängis Ovidiu Banea Salevere kandis ette šaakali ulgumise salvestise. Hanila šaakalid vastasid.
„Esimest korda elus kuulsin šaakali häält,” ütles Ulm.
Hiljem lasti ulgumist ka mujal, aga šaakalid sellele enam ei vastanud.
Neljapäeva õhtul ei andnud hing Ulmile rahu ja ta läks vaatluskaamerat kontrollima. „Oligi kaks šaakalit kaamerasse jäänud. Baltikumi esimesed ja seni ainsad šaakalipildid,” sõnas Ulm.
Loomad ei olnud kaamerasilma jäänud korraga, vaid ühekaupa, aga tegemist oli kahe isendi, isase ja emasega.
Keskkonnaameti Hiiu–Lääne–Saare regiooni juhataja Kaja Lotman ütles, et ametil tuleb teha põhimõtteline otsus, kas on tegemist inimkäel loodusesse sattunud võõrliigiga, mis võib teha looduses kahju, või on šaakalid levinud juba mõnda aega tagasi ise ja Hanilas kohastunud.
Kui loomad lugeda võõrliigiks, tuleb nad kinni püüda. Kohalikud elanikud on Lotmani sõnul just seda meelt.
Otsus tehakse ameti, teadlaste, aga ka avalikkuse ja kohalike elanikega koostöös. Praegu loodetakse, et kusagilt tuleb välja, kas keegi on loomad lahti päästnud. Ka uuritakse, kas šaakaleid võib olla naaberriikides, Lätis, Leedus ja Lõuna–Venemaal.
„Kui ei ole, tuleb otsus tõenäoliselt võõrliigiks tunnistamise kasuks,” sõnas Lotman.
Ovidiu Banea on pigem seisukohal, et šaakalid on ise Hanilasse tulnud, ütles Tõnis Ulm.
„Suurem tõenäosus on, et ta on inimese toodud, aga ei saa välistada, et ta on looduslikult levinud,” sõnas keskkonnateabe keskuse ulukiseire osakonna juhataja Peep Männil.
Sel juhul peakski leiduma loomi ka naaberriikides.
Hirmu, et Eestimaa metsad oleks šaakaleid täis, siiski ei ole. Loom tahab pehmemat kliimat, eelistab mereääri ja roostikke. „Ideaalsemat elupaika kui Hanila kant Eestis šaakalile ei ole. Võib–olla ainult saartel,” sõnas Männil.
Tõnis Ulm ütles, et kui tegemist on paari aasta eest lahti pääsenud kutsikatega, siis asurkond tõenäoliselt hääbub, sest suguluses vanemate järglased pole elujõulised.
Kaja Lotmani sõnul võivad šaakalid Hanilast teha üsna pikki rännakuid ümbruskonda, näiteks üle lahe, aga pöörduvad siis jälle tagasi.
Infot šaakalite kohta on seni tulnud Puisest ja Käplast.
Teateid imeliku ulgumise ja „kõrge jalaga kährikute” kohta on Saleverest tulnud 2010. aasta suvest alates, aga keegi ei tulnud selle peale, et need võivad olla šaakalid.
Peep Männili sõnul on šaakaliulg hundi omast tunduvalt kõrgem, peenehäälne kila.
Rebaste ja huntidega šaakal ristandeid ei anna, vähemalt Euroopast ei ole midagi sellist teada, koertega aga ehk küll.
Šaakalite asurkonnale saadi jälile, kui üks loom sattus umbes kuu aja eest Saleveres jahikoerte kätte. Just selle looma DNA analüüs võib heita valgust sellele, kas loom on levinud ise või lahti päästetud. Kui analüüs näitab, et loom pärineb lähimailt levialadelt Ungaris, Moldovas, Lõuna–Venemaal või Ukrainas, on iselevik võimalik.
Peep Männil ütles, et šaakalid on karjaloomad nagu hundid, kariloomi ei ohusta nad rohkem kui rebased, kuigi murravad kõike, millest jõud üle käib.
Kaja Lotman ütles, et on väga mures, sest šaakalid kui kõigesööjad võivad kahjustada rahvuspargi linde ja kõresid. Ka loomade kättesaamine on tõenäoliselt keeruline, sest šaakal on ettevaatlik ja kaval loom.
