5

Siim Kiisler: Kelle asi on Eesti?

Lehte Ilves

Lehte Ilves

lehte@le.ee

Juuni alguses said teatavaks tänavuse rahvaloenduse tulemused. Eesti elanike arvu vähenemine viimasel kümnendil ligi 76 000 inimese võrra on tõsiasi. Kuigi see number ei ole absoluutarvudes ega ka protsentides nii šokeeriv kui Lätis või Leedus, ei ole meie rahva püsimajäämise seisukohast kindlasti põhjust rahuloluks.

Neist „kaduma läinud” 76 000 kui ka ülesloetud 1,294 miljonist on viimase kuu aja jooksul palju räägitud. Aga on veel kolm numbrit, mis peaks murelikuks tegema iga eestlusest ja Eestist hooliva inimese.

Miljon, 1146 ja 1,52. Need kolm numbrit juhivad ohutulena tähelepanu Eesti kõige tähtsamale küsimusele — kuidas tagada rahvastiku kestlikkus ja meie perede toimetulek.

Üks miljon. See on kriitiline piir, millest väiksemal rahvusel tekivad teadlaste hinnangul väga tõsised probleemid riikluse, oma kultuuri, keele, teaduse ja hariduse hoidmisel. Rahvaloendusel määratles end eestlasena vähem kui 900 000 inimest. Eestlaste arv väheneb ja selle vähenemise peatamine ei ole mitte ainult rahvusromantikast kantud moraalne kohustus, vaid ka pragmaatiline ja praktiline valik.

Inimeste puudus, n–ö eestikeelse turu väiksus kummitab peaaegu kõiki elualasid. Kui eestlasi on vähe, siis on vähe eesti kirjanduse lugejaid ja raamatukogude külastajad, vähe teatriskäijaid ja vähe kodumaise muusika kuulajaid, vähe ka postkontorite, pankade ja poodide kliente nii linnas kui ka maal. Siis on ka hind kõrge, dotatsioon suur, palgakulud katmata ja koondamine ning uste sulgemine pidevalt ähvardamas.
Eesti summaarne sündimuskordaja oli 2011. aastal 1,52. Sisuliselt näitab see number, kui mitu last sünnib iga naise kohta. Rahvastiku taastootmiseks peaks see number aga olema vähemalt 2,1. Viimati oli see number meil nii kõrge laulva revolutsiooni päevil.

Mind on alati pannud imestama, et ei tea, kelle lapsed Eesti elu edendama peaksid, kui peredes on lapsi keskmiselt alla kahe. Ühest küljest on küsimus 90ndate ebakindlates oludes, mil sündimus järsult langes. Sündimuskordaja oli madalaim 1998. aastal, mil elussündinud laste arv ühe naise kohta oli 1,28. Teisalt tunneb eestlane täna end juba peaaegu kangelasena, kui tal on kasvatada kaks last.

See suhtumine peab muutuma. Peame peale lapse saamise hakkama senisest rohkem väärtustama ka peres kasvavate laste arvu. Praegu aga suhtutakse pere neljanda, viienda või kuuenda lapse sündi tihtipeale kui tööõnnetusse või pere rasketest majanduslikest oludest tingitud äriprojekti. Suure pere vanemad on justkui veidrikud, kel pole pereplaneerimisest aimu. Lasterikkus on justkui kuues varvas, mida peaks ühiskonna eest kui mitte peitma, siis vähemalt mitte ka eksponeerima.

Õnneks on sündimus Eestis viimasel kümnendil suurenenud. 2010 jõudsime isegi selleni, et sündide arv ületas surmade arvu, tõsi, ainult 35 inimese võrra. Kuid möödunud aasta tõi tagasilöögi ja meil sündis koguni 1146 last vähem kui aasta varem. 1146! Ühe aasta põhjal on raske teha põhjapanevaid järeldusi, kuid muretsema paneb see number küll.

Me kõik tahame, et meil oleks hea töö ja me ei peaks toimetuleku pärast muretsema. Tahame, et meil oleks õnnelik pere ja ilus kodu. Aga mis kodu see on ilma lasteta!?

Sündivate lastu arvu vähenemise põhjused on peidus sotsiaalses keskkonnas, kus elame, ja neis väärtustes, mida ühiskond kannab. Pere loomist lükatakse edasi kartuses, et ei suudeta pakkuda lapsele piisavalt kindlat ja turvalist keskkonda. Arvatakse, et enne on vaja kapitali koguda, korralik elamine soetada ja pool pangalaenust tagasigi maksta, pensionipõlv kindlustada.

Paraku ei ole vanemate panus laste kasvatamisse seni piisavalt väärtustatud. Kui tahame, et rahvas kestaks ja lapsi sünniks, peame emade tööd senisest rohkem hindama. Täna on aga emade palgad ja seetõttu ka pensionid tihtipeale väiksemad kui neil, kes pole üldse lapsi üles kasvatanud. Selline ebaõiglus tuleb lõpetada.

Üheks selliseks võimaluseks on vanemapensioni kehtestamine. See väike lisatugi ei ole põhjus, mis hakkab kohe ja kiiresti iivet tõstma, kuid paljudele peredele on see suur summa ja annab tulevikuks lisakindlust. Samas ei piisa ainult ka sellistest pragmaatilistest stiimulitest. Isegi kui kehtestada järjest uusi toetusi ja soodustusi, ei saa riik kehtestada üht peamist alust tugevatele perekondadele, kus kasvab palju lapsi.

Nii nagu riigiaparaat ei saa meie peredesse lapsi sünnitada ja neid üles kasvatada, ei saa riik kehtestada ka väärtushinnanguid. Selliste sammudega saab riik aga anda oma kodanikele sõnumi — kui kasvatad lapsi, siis seda ka hinnatakse. Pigem suurema, mitte väiksema pensioni kaudu, nagu seni on kahjuks olnud. See on koht, kus kogu ühiskond peab ühise eelarve kaudu meie peredele appi tulema.

Sellele, et Eesti ühiskonna väärtused on nihkes, on tähelepanu juhtinud juba Lennart Meri, kes ütles, et me oleme olnud edukad kõiges peale Eesti väärtussüsteemi taasloomise. Moodsa aja virvarris on jäänud tahaplaanile need väärtused, mis aitavad meil rahvana kasvada ja hingata.

Perekond, kodu, vaba iseolemise tahe, austus selle vastu, mis on olnud ja nende vastu, kelle järeltulijad me siin maal oleme. Kui me neid alusväärtusi tähtsaks ei pea, ei aita ka riigipoolsed toetused.

Valitsus saab astuda konkreetseid samme nagu vanemapensioni kehtestamine, kuid valitsus ei saa kehtestada väärtusi. Edasine on juba iga inimese enda käes, sest kuidas me ka ei tahaks ja ükskõik kui ideaalne me riik ka ei oleks — lapsi sünnitada ja kasvatada saavad ikka eestlased, mitte Eesti riik.

Siim Kiisler,
regionaalminister, viie lapse isa

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
teated tegelikkusest
teated tegelikkusest
kirikukoori eesel
kirikukoori eesel

pange veel automatiseeritud juhtmissüsteemide insener reginaalpoliitikat juhtima. see oskab ainult päästikut vajutada ja kui rahvas määgimisega ei vasta on kõik korras – see ongi kogu regionaalpoliitika. selle erakonna mõõdupuuks on vaid määgimise kõvadus ja nupule vajutamise kiirus. Tulemusena oleme saanud riigi midag valitsetakse pärdik granaadiga efekti alusel. kus aru ka ei saada mida juhitakse ja riik ei pidavatki saamaagi midagi teha sest juhtimisresiim ongi hands free.

tühi koht
tühi koht

selline “tegudemees” kuulub siis aatelisse erakonda:)
ei ühtegi tegu!

olaf
olaf

Lugesin Siimukese arvamust. Kurb on tõesti, et pean lugema nutulaulu pessimistlikult regionaalmistrilt, kellel puudub perspektiivitaju Eesti rahva säilitamiseks. Vanemapension päästab Eesti rahva ???? Eestlase eksistents väljendub kasinuse poliitikas jne jne. Sellise poliitikaga alustasite te 20 aastat tagasi uue Eesti riigi rajamist. Tagajärg – eestlane kannatab ja kuidas veel. Kui kaua Hr regionaalminister ja muu seltskond see olukord kestab ja milline on lõppfaas?

süüdimatu
süüdimatu

jääb mulje nagu oleks need paremretsidevistid enne valimisi keskerakonda astunud ja selle ideid propageerima asunud või on tegu süstemaatilise rahva petmisega ja kameeleoni mängimisega

wpDiscuz