Peeter Olesk
kolumnist
Järgnevas on digitaalseks ruumiks esmalt nn digihaiguslugu, konkreetselt minu epikriis, mis pärast sissekannet hakkab interneti universumis elama seda elu, mida mina ei kontrolli. Sellist kontrollimatust nimetatakse võõrandumiseks. Nagu teada, on digihaiguslugude üks probleeme nende kaitstus patsiendi kasuks.
Aeg, ruum ja tõde
Meie vestlus eriarstiga kestis umbes 45 minutit. Ta vaatas arvuti ekraanilt analüüside tulemusi, hindas neid ja pakkus esiteks välja ühe, pärast teise diagnoosimistaktika. Esimesest ma loobusin, sest see on vastik, teisega otsustasime riskida, kuni esimene on möödapääsmatu. Seejärel hakkas ta „täitma paberit” ehk lõi arvutisse täiendused senisele epikriisile ja soovitused perearstile. Olin vait, et teda mitte segada, kuid vaatasin kella. „Paber” oli valmis kümmekonna minutiga. Siis printis ta selle välja ja ulatas mulle sõnadega „Toimetage see ise perearsti kätte, sest ma pole kindel, et kui mina seda teen, siis see sinna ka jõuab”.
Edasi me ei rääkinud küberkaitsest ega –terrorist. Vastasin, et see, mis ta „paberile” pani, pole põrmugi nii oluline kui too, millest me rääkisime. Rääkisime aga ravitaktika ehk raviskeemi muutmisest, põhjustest, mis seda tingivad jms. Jäi nii, et ma teen epikriisist säärase väljavõtte, mis langeb kokku viimase sissekirjutusega, ja lisan oma sõnadega kõik need punktid, mis digihaiguslukku selle viimases redaktsioonis ei mahtunud, ning annan kogu loo perearsti kätte. See on tehtud. Koopia materjalidest perearstile saatsin eriarstile tagasi. Kirjutamine perearstile asjadest väljaspool epikriisi nõudis kaugelt rohkem aega kui 10 minutit.
Söandagem üldistada. Kui osa arste kurdab, et paberitele kulub lubamatult palju aega, siis kui palju aega kulub veel postituvidele, kusjuures polegi kindel, kas nad lendavad õigesti? Minu arvates see postituvi–funktsioon ei ole arsti asi. Küsimus on muus, nimelt millal saab järgmine arst sama haige kohta tõesti haigusloo, millal aga kõigest konspekti või ainult resümee?
Üldistagem veelgi ja küsigem nõnda: kui palju ruumi digitaalsest maailmast saab endale Eesti Vabariigi president ja mis kõik jääb sealt välja? See küsimus on muutunud uuesti teravaks seoses sellega, nagu puuduks presidendivalimistel tänavu debatt nii suures ringis kui üldse võimalik.
Audiitor ja president
Haigega on lihtne: arstide audiitoriks on surma saabumise kiirus. Presidendiga on keerulisem, sest audiitoreid on mitu ega ole kunagi üksnes üks. Eesti Vabariigi presidenti auditeerivad riigikogu, rahvas (elanikkond + kodanikkond) ja teiste riikide riigipead.
Neid teisi riike on mitut tüüpi — monarhiad (Hispaania), föderaalriigid (USA), tugeva keskvõimuga presidentaalsed vabariigid (Iraan), parlamentaalsed vabariigid (Itaalia). Kõige rohkem auditeerib rahvas, kes küll ise presidenti valida ei saa, ent kelle päralt on vähemasti digitaalne Eesti ja varjatud aine selle ümber. Jah, sellest ei piisa, aga 20 aastat tagasi 1992. aasta põhiseadust tehes ei mõeldudki, et president peab olema aruandekohustuslik ja kui midagi läheb viltu, siis ei ole patt seda tunnistada või vähemasti tuleb presidendil põhjendada, miks ta midagi tegi.
Internet on presidendi kohta täis igasuguseid lauseid. Nad ei anna kokku audiitori aruannet kuskilt otsast, vaid nad seisnevad laiutamises digitaalse ruumi piires koos väljumisega neist piiridest suvalises kohas. Näide? Kui me oleme nii edukad ja rikkad jne jms, miks meid tuleb siis presidendi otsevalimistel umbusaldada vähemalt aastani 2016, kuid tõenäoliselt kauem? Kes peab välja ütlema, et otsevalimiste eel võib tekkida kiusatus suurendada kodanikkonda nullvariandi suunas või lõdvendada nõudeid riigikeele valdamisel? Mõlemad on rahvusvahelised protsessid, seega vahetult riigipea kompetents. Enamik sellest digitaalsesse ruumi ei mahu.
Olgu, võtkem näide lihtsurelikele lähemalt ehk uuesti meditsiinilisest digiloost. Igaühele peaks pikematagi olema selge, et kodanikena me digiloo koostamise ees võrdsed ei ole, sest on terve hulk inimesi, kelle andmed on salastatud (nt riigipea ja julgeolekutöötajad). Niisugused andmed jäävadki digitaalsest ruumist välja ega ole ka mõttelise audiitori võimuses tuua säärased väljajätud esile.
Nii ma ei olegi oodanud mingit erilist debatti presidendi valimiseks, sest tegelikult on otsus Toomas Hendrik Ilvese valimiseks edasi juba tehtud, sest kolm erakonda (RE, IRL ja SDE) on ses asjas ühel nõul, kuid see nõu ei puuduta piirilepingut Vene Föderatsiooniga ega põhiseaduse ringitegemist. Nõu sisu on, et Toomas Hendrik Ilves jätkab.
Vastasel korral oleks poliitilisi laipu väga palju.
Tähtvere mõisas 21. augustil 2011
