Peeter Olesk: enesega jõulupühal, loetledes sõpru

Peeter Olesk
Peeter Olesk

Pole olnud juba minu teha, et ennekõike tähistan ma jõulusid oma südames.

Olin veel algkoolipoiss, kui minu sünnikodus tähistati mitte esimest jõulupüha, vaid jõulureedet ehk 23. detsembrit nende inimeste meelespidamiseks, kes olid meie suguvõsast küüditatud Siberisse juba 1941. aasta suve hakul. Ehitud kuusk koos põlevate küünaldega oli nn suures toas, kuuse all mõned kokkuvolditavad jõulumajad, mille olid saatnud Rootsisse sõjapakku pääsenud tädipere. Võibolla just tollest ajast ongi minus püsinud arusaam, et kõige rohkem on jõulud pühendatud teistele inimestele ja minu päralt on üksnes sisemine kokkuvõte lõppevast aastast.

Nii tark ma ei olnud, et oleksin näinud Covid-19 agressiooni ette ning esialgu ei teadnud ma sedagi, mis haigus see õieti on. Küll olin ma seevõrra kogenud, et võisin öelda juba varakevadel: nii haigus ise kui ka tema vahetud tagajärjed ja nendest taastumine kestab kauem kui pool aastat, märksa kauem, mitmeid aastaid. Mida saab lihtsurelik ise teha, seda mul küsida polnud tarvis. Viiruseasjanduses oli/on minust võrreldamatult targemaid päid ja nõnda hakkasime meie siin Tähtveres elama targemate peade soovituste järgi meile jõukohasel viisil. Külalised jäid ära, ise me külla ei kippunud, poeskäikudeks koostasime juba ette nimekirja hädatarvilikust kraamist või pakkus end appi mõni hea sõber ning omalt poolt kujundasin ma umbes kolmekümnest inimesest koosneva rühma, keda ma siis kord nädalas teavitasin kas telefoni teel või pikema kirjaga sellest, mis toimub Tartus, Toompeal, Eestis, mujal Euroopas ja ka isekeskis, sest need, keda mina tundsin, ei tarvitsenud omavahel üldsegi mitte suhelda. Muidu olid päevad täidetud nagu ikka, kirjutamise ja lugemise ning eneseharimisega.

Ühe asja peale ma ometi ei tulnud. Arvasin nimelt, et võimukandjad mistahes tasandil kas saavad raskes olukorras ise aru, kuidas võimuga ümber käia või siis kuulavad ära, mis nad oma võimuga on teinud ehk nagu oli kombeks öelda Arvo Pärdi kõige tähtsamal õpetajal, helilooja professor Heino Elleril – vaatame, mida publikum arvab (Eller ise oli ses suhtes muide väga tundlik). Sügis ja kätte jõudnud „pooltalv” kinnitavad paraku, et Eestis – ja mind ei lohuta teadmine, et ka mujal – see nii ei käi, ei kummastki puusast. Ühelt poolt on mind ära tüüdanud pidev rõhupanek sellele, et valitsus on õigel teel ainult siis, kui tema miskisuguse otsuse taga on konsensus. Konsensus inimeste keskel ei saa olla niisama kategooriline nagu Maa tiirlemine ümber Päikese ja kui konsensuseni ei jõuta, otsustab asja häälteenamus või kui ka seda ei teki, siis kas minnakse lahku või kohtusse. Käesolevate ridade kirjutamise ajal ei oska ma paarist viimasest aastast tuua ainsatki head näidet selle kohta, kus Eesti vabariigi kodanikkond oleks midagi olulist võitnud täitevvõimu poolt saavutatud konsensuse tõttu. Ja õigupoolest – kus see täitevvõim tegelikult asub? Ta ei saa olla koalitsiooninõukogu päralt, sest see ei ole põhiseaduslik organ, kuna ta moodustakse kokkuleppeliselt. Kui ta asub valitsuses, siis kas üksnes ministrite keskel või ka koos teistega (mis minu arvates on paratamatu)? Ning mitte ainult kus ta asub, vaid ka kuhu maani ta ulatub? See küsimus on rahuldava vastuseta nii ühe kooliringkonna piires (käsitan siinkohal ringkonnana õpilaskonna geograafilist päritolu) kui ka näiteks maakondlikus mõttes, kus suurte rahade eraldamisel on tekkinud ilmne vastuolu kunagise maakonna piiride ja regioonide vahel, ilma et kumbki neist oleks seaduslikult sätestatud.

Kriiside reguleerimine õpetab, kuidas psühholoogiliste pingete alandamiseks on vaja trafosid sõna ülekantud tähenduses. Opositsioon selleks ei sobi, sest ta on mistahes mitteabsoluutse võimu teine, varjus olev pool, mitte valitsevale võimule analoogiline alternatiiv. Sellest väitest tuleb õigesti aru saada: ma ei eita opositsiooni, kuid ma pooldan radikaalset opositsiooni, mitte ühelgi juhul äärmust, aga otsustavust ja järelikult ka opositsiooni vastutusvõimet oma käitumisjoone suhtes. Kui räägitakse digipöördest kui pikaajalisest ettevõtmisest, mis vajab väga püsivaid investeeringuid, kaasa arvatud sellealaste asjatundjate koolitamine, siis selleks pöördeks vajalikud seadmed ja tarkvarad ei ole ju immateriaalsed, nad on kõik enam kui füüsilised esemed. Osa neist peavadki olema kaitstud igasuguse sissemurdmise vastu nagu ükskõik milline maine vara. Katuserahade eest selliseid esemeid ei soeta, pealegi pole meie planeedil ainsatki firmat, kes saadaks teile kogu paketi rohepööret koos digimajandusega. Kui rohepööre seisneb energeetikas peamiselt tuuleenergias, siis kui suur on tuuleenergia optimaalne osakaal üldises energiakasutuses, kui aga päikeseenergias, siis kui stabiilne see põhjapoolkeral meie kandis on ja kui termotuumaenergias, siis kellelt hakkab Eesti vajalikke radioaktiivseid kütusekomponente ostma ja kuhu paigutatakse tekkivad jäätmed? Kõik väga konkreetsed küsimused, vastamist millele Eesti huvides on võimalik kaitsta otsekohe, kui see on vormistatud intellektuaalse omandina, mille loomine on rahvuslik, järelikult ka riiklik ülesanne. Kas ikka on? Ei ole tunda olnud.

Konkreetselt kogesin ma lõppeval aastal seda, kui palju kindlamalt ma ennast tunnen siis, kui olen end pisut pingutanud selle nimel, et olla meie uudistemeediast kaks-kolm päeva ees. Sajaprotsendiliselt see ei õnnestu, ent 70 protsenti on saavutatav. Eestis on läinud uudis ja kommentaar ja arvamus ja seisukohavõtt ning ametlik teadaanne üksteisest lahku uudise õigsuse ja kättesaadavuse arvel. Esiteks on see pingutamine õpetanud mind internetimaailmas kiiremini, kuid ühtlasi ka vabamalt liikuma, teiseks saab sedaviisi parandada oma keeleoskust. Internetis ei ole võimalik varjata, kui närune on eestlaste emakeele valdamine, et inglise keel, mis on internetis üheks põhikeeleks, ei pärine ise ühestki algupäraselt inglise keele variandist ja seda vene keelt, mis on internetis samuti levinud, ei mõista korralikud venelased rohkem kui tähestiku võrra. Internetis on eesti keel poolik või puudulikumgi, inglise keel lohakas ja vene keel koosneb seal suuresti rahvusvahelistest sõnadest slaavi tähestikus.

Ent on veel midagi. Rivistage hilisel tunnil mõtteis üles kõik oma sõbrad ja lugege nad kokku. Kui neid jääb järjest vähemaks, on viga teis. Kuni te suudate seda vähenemisprotsessi veel korvata, seni jaksate ka aja halastamatusele vastu hakata. Siis ei ole te üksi ega tunne end mahajäetuna. Ja tõepoolest, ma ei kirjutanud sellelgi aastal ühtegi kaebekirja ega pidanud ainsatki vihakõnet. Mõned sõbrad ja kauased tuttavad võttis surm, mõned käitusid viisil, mida mina enesele ei luba, kuid asemele sugenes kümmekond uut head inimest ning sõpra. Nad ei kuulu ainult mulle, aga ilma nendeta oleksin ma järjest vaesem.

13. detsembril Tähtvere mõisas

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz