Sõna „pädev” on eesti kirjakeeles vana umbkaudu 100 aastat. Sõnal on mitu tähendust, millest üks on ühtmoodi arusaadav nii meil kui Soomeski.
See on „asjatundlik”. Tegusõna „pädema” niisamasugusel kombel arusaadav ei ole, sest kui „ta on pädev”, siis see võib tähendada tervet fraasi „ta on omal alal niivõrd teadlik, et temas võib olla kindel”. Eesti uuema põlvkonna leksikograafid on leidnud sõnale „pädev” aga veel ühe tähenduse, nimelt „võimkondlik”. Sellest iseseisvat tegusõna juba ei tuleta. „Pädev” on tunnustav sõna ehk aprobatiiv, „võimkondlik” pahakspanev ehk pejoratiiv. „Õpi olema pädev” oleks siis teisisõnu „hakka oskama tegutseda asja tundes”.
Võib tekkida küsimus: kellena? Näiteks Eesti vabariigi kodanikuna. Minu arvates ei saa olla ühegi riigi rahvusvaheliselt aktsepteeritud kodanik, kui sa pole selleks juriidiliselt pädev (Soomes öeldaks epäpätevä) ega suuda sõnastada neid kõige algelisemaidki tõsiasju, mis kinnitaksid, et sul on olemas kodanikuteadlikkuseks hädavajalik asjatundmine.
Et mitte olla süüdistatud mõistukõnelikkuses, toon näiteks ühe paljudest praegustest päevaprobleemidest. See on – vabandust mitteoskussõnalise keelekasutuse pärast! – õiendamine küsimuses, mida peavad Eesti inimesed otsustama mehe, naise ja abielu kohta lisaks sellele, mis on kehtivas põhiseaduses ja temast tulenevates seadustes juba sätestatud ning kuidas menetleda taolise otsuse ettevalmistamist. Isikliku seisukoha selles küsimuses olen ma mujal juba esitanud, lisades viimati juurde, et kõige mõistlikum oleks võtta see küsimus päevakorrast maha põhjusel, et selle küsitluse ükskõik millise tulemusega ei ole võimalik reguleerida kultuuride konflikti kui asjade algust.
Minu seisukohast tuleb aru saada just nõnda, nagu see on sõnastatud: „võtta päevakorrast maha”, mitte et minu arvates on kogu küsimus üldse absurdne. Ma ei eita abieluvälisust, samasooliste kooselu, lapsendamisõigust, lesetruudust ning testamenditegija vaba tahet. Olles seda kõike näinud mitte eemalt, vaid päris lähedalt, huvitab mind järgnevas sootuks muu, nimelt see, kust alates hakkavad inimesed poliitilise sisuga otsuste langetamisel apelleerima kolmandale osapoolele, milleks ei pruugi sugugi olla konkreetselt kohtuvõim. Kui nad ei tea, mida tähendab „apellatsioon”, siis võivad nad kasutada teist sõna, nimelt „delegatsioon” tähenduses „mittenotariaalne volitus otsuse langetamiseks sinu nimel”. Kui nad ei tunne sedagi sõna, võivad nad öelda päris maakeeles: see pole minu asi!
Lähtun siinkohal igapäevasest poliitilisest praktikast, mis näitab mitu korda päevas kaht halba asja. Üks avaldub jätkuvates üleskutsetes diskussioonidele suures ringis ehk võimalikult paljude asjaosaliste juuresolekus. Kulgegu see diskussioon kui suures ringis tahes, ta ei vii ikkagi mitte kuskile, kui tal puuduvad reglement ja vektor. Abielu asjus saavad vektoriks olla armastuse püsivus, abielu sõlmimine, järglased, kahjuks ka kohtupraktika nii maistes küsimustes nagu näiteks vara ning osapoolte kohustuste jaotamine ja rahvusvaheline õigus (jätan hübriidsõjad ja transvaalia kõrvale). Reglement on tihtipeale konventsionaalne, ent kahtlemata on iga diskussioon viljakam, kui reglementi ei kuritarvitata. Selles mõttes on ka riigikogu kodukord loomuldasa reglement, mis muuhulgas tähendab seda, et mistahes asjakohase ettepaneku tegijal peab olema õigus oma ettepanekut põhjendada – kui ta sellest õigusest ei loobu. Arvan seda, et eesti poliitilises kultuuris on mõiste „diskussioon” suure osa oma väärtusest kaotanud, sest paljudel juhtudel diskussiooni tegelikult ju ei toimu. Probleem suunatakse vahekohtuniku juurde, kes ei tarvitse diskussiooniosaline üldse ollagi! Just nimelt vahekohtuniku juurde, kelleks siinmail on sageli õiguskantsler. Et ta on vajalik, selles ma ei kahtle, kuid minu meelest ei saa ta olla kellegi delegaat, sest selleks puudub tal mandaat ja nagu ta ei saa üheltki meist võtta ära õigusvõimet, ei saa ta ka asendada kedagi, kellel on põhiseaduslik õigus seadusloomeks. Tema pädevuse ülempiir on osutada, kuivõrd vajab kooselualane seadus rakendusotsuseid ning mida koormab üle see, kui neid otsuseid ei tehta.
Teine halb asi on see, et kooselust, lahuselust ja üksielust – ükski neist pole rangelt eraeluline inimeseks olemise vorm – on nii ebamäärase kategooria nagu traditsioonilise abielu kasuks tehtud koalitsioonilepingu alapunkt ehk küsimus, mille lahendamisel on poliitiline aeg tähtsam kui abielu ise. Küsimuse enda põhimõttelisusest saan ma aru, sest paljudel põhjustel on see küsimus fundamentaalne üle kogu maakera. Koalitsioonilepingu osana muutub seesama küsimus aga pragmaatiliseks niipea, kui ta seotakse lepingust tuleneva võimude jaotumisega ilma manööverdamisvõimaluseta. Kas keegi oskab pädevalt kujutada ette inimest, kes kandideerib riigikokku kevadtalvel 2023 ja ütleb oma pooldajatele, et „valige mind, sest mul jäid ennist kooselualaste otsuste rakendussätete sõnastamine pooleli, aga ma tahan selle töö siiski lõpule viia”? Või et ta ütleb teisiti: valige mind, sest ma hääletan ikka ja igavesti nii, nagu erakond on otsustanud! Mida võidab kavatsetavast küsitlusest inimene, kes praegust koalitsiooni pole valinud, elab mittekristlikult ning on teiskultuurne? Kas vahetab usku või hakkab otsima kui mitte just armastusväärset, siis vähemasti rahakat vastassugupoolt?
Kahtlemata annab rahvaküsitlus mingi vastuse igal juhul, aga mis sellest järgneb? Osa koosellu puutuvatest aktidest nõuab notariaalseid toiminguid nii ehk naa, kuid kui suurel osal sellistest aktidest on hoopiski poliitiline profiil rahvusvahelise õiguse mõõtkavas? Päris kindlasti ei ole see osa ümmargune null ega nullilähedane, kuid olgu siiski lubatud küsida, mida see ütleb meie endi õigusvõime kohta, kui me võimalikult kõiges apelleerime kohtuvõimu ülimuslikkusele – ka seal, kus kohus ise eelistab kohtuvälist lahendit? Tänapäevases Euroopa Liidus ei ole ühetähenduslikult sätestatud, kui kiiresti ja kui jäägitult tuleb osalisriigis mingit ELi keskorganite ettekirjutust täitma hakata ning mis juhtub siis, kui seda ei tehtagi. Selles mõttes on näiteks Eesti vabariigi iga kodaniku ja Euroopa Liidu kui kollektiivi ühine õigusväli juba loomu poolest asümmeetriline, ent ainuke punkt, millele me väljaspool seda asümmeetriat saame viidata, on inimõigused, nii umbmäärased, kui nad ongi.
Just see on üks euroskeptikute peamisi toetuspunkte. Siinkirjutaja ei ole euroskeptik, pole kunagi olnudki, kuid kui minusugused on alati konkreetsed ehk isikutena fikseeritavad, siis Euroopa Liidu keskorganid on sedavõrd kollektiivsed, et meietaolised lihtsurelikud peaaegu ei teagi, kes seal personaalselt midagi arvab ja miks ta nii arvab. Euroopa Liidu mitmekultuurilisus ei jaotu üle Euraasia ühtlaselt (Euraasia ning mitte Euroopa kitsamalt seepärast, et meil tuleb arvestada ka euroopa rahvaste diasporaad Aasia eri osades) ja veel vähem homogeenne on demograafiline olukord üksikutes riikides.
Tegelikult on obstruktsioon seinaäärne jõuvõte, vastukäik sundseisus. Mõõt mõõdu vastu ruudus. See ei ole väljapääs, see on protest. Parlamendi mõtteks aga on just vastupidine käik; mitte kompressioon, vaid protesti surve hajutamine.
- jaanuaril 2021 Tähtvere mõisas
Peetril on kõik sassis nagu pudru ja kapsad. Eesti probleem on, et kõik, ka artikli autor, tõlgendab mõisteid ja definitsioone oma enda suva järgi ja tulemuseks on osaliselt jabur tekst. Põhiseaduse tõlgendamine on muutunud juba absurdimaiguliseks (nt Jõks Esimeses stuudios) ning arusaam ühiskonna toimimisest on paljudel ebaloogiline ning väärastunud ehk ainult “omaenese tarkuses” toimub protsesside mõistmine. Hurda sõnad on hetkel äärmiselt aktuaalsed, saagem suureks vaimult. Meie ühiskonda hukutab inimlik lollus ja see on kurb.