Avakülg Tags Peeter Olesk

Silt: Peeter Olesk

Peeter Olesk: toidukommetest ja söögiriistadest koos hariduspoliitikaga

[caption id="attachment_346203" align="alignnone" width="973"] Foto: Pixabay[/caption] Millele mõtleb Tartust Haapsalu lahe lõunaserva Paralepas jõudnud igasuguseid asju näinud inimene, kui ta vaatab tervistuskompleksi Fra Mare söögisaali aknast mere poole? Kodust on ta võtnud mere äärde kaasa paar värsket uurimust Lääne-Pakistanist, mongolitest ja teistest Altai rahvastest ning Hiina ühest rahvusest nimega hanid. Asjahuvilisele, kes tahab süveneda näiteks eesti mõistes talurahva ühiskondlikku kihistumisse neis meie jaoks ikka väga kaugeis paigus, on väga õpetlik lugeda seesuguseid uurimusi (ega mitte populaarseid pildiraamatuid), kuna alles neist ilmneb, kuivõrd palju sõltus sealpool Baikali järve eduka sõjaväe jõulisus asjaolust, kelle käes olid karjamaad ja hobusekasvatus. Teel Tartust Haapsallu üle Türi näeb hobuseid maantee kõrval kõige rohkem Raplast läänemal, ent need on atraktsioonihobused, mitte adravedajad põllul või traavlid võidusõiduajamistel. Siinkirjutaja ajas hobusega vagu sisse laulva revolutsiooni aegu 1988 ühel popsikohal Sarvemäel Võhandu jõe kaldal, kuhu selleks tööks laenati hobune küla pealt. Jah, aga Paralepas puude ja roostiku vahelt merele vaadates on sul ees mitte altai rahvad ning Eesti tõuaretus, vaid söögikord rootsi laua põhimõttel ja kui sul on valida mitme kalaroa vahel, küsid eneselt tahes või tahtmata, missugust kala tulebki süüa kahvli ning erilise kalanoaga. Põhimõtteliselt on õige, kui söögiriistu on võimalikult vähe, aga – kombeid tuleb tunda! Hästi tehtud lõhe ahjuvormi võib vabalt süüa ka ainult kahvliga. See ei käi aga kõikide kalade kohta, millelt on selgroog enne valmistamist juba välja võetud. Näiteks rollmopsi ehk rõngasse keeratud heeringafileed, täidiseks tükk sibulat ja riivitud või hakitud porgand, üksnes kahvliga suupäraseks ei poolita ning kilu tahab noaga lõikamist igal juhul. Siinkirjutaja armastab kilu kõige täiega, nii et pean pepsideks neid, kes katsuvad kilultki võtta ta selgroo ära. Ent isegi koos selgrooga maitseb kilu paremini, kui ta on läbi lõigatud, ja selleks erinuga tarvis ei lähe. Erinuga on omal kohal siis, kui pead kala nagu tursk või koha fileerima pärast ta hautamist juba söömistaldrikul.

Peeter Olesk: kellega koos ja kuhu?

[caption id="attachment_303160" align="alignnone" width="500"] Peeter Olesk[/caption] Hilissügis tõi minu raamaturiiulisse saksakeelse teose, mille pealkiri kõlaks eesti keeli järgmiselt: „Helmut Schmidt ja Valéry Giscard d’Estaign. Stabiilsuse otsingud eelmise sajandi 70. aastate kriisis”. Temmeni kirjastuses välja antud teos läheb mulle korda kui sissevaade Euroopa kahe riigimehe elutöösse ühinenud Euroopa loomiseks enne Saksamaa taasühendamist ja ülevaade niisugusest poliitilisest sõprusest, mis oli samaaegu ka isiklik sõprus. Sõprus, kus abilised olid tarvilikud, aga tõlgid polnud hädavajalikud, sest Prantsusmaa president oskas saksa keelt juba maast madalast ja on praeguste piiride järgi Saksamaal (Koblenzis) koguni sündinud. Paralleelsed elulood on ajalookirjutuses igivana vorm, harjumatu vahest ainult nendes riikides, mis jäid raudsest eesriidest ida poole.

Peeter Olesk: Valgevene probleem

On kaks Valgevenet, võimalik, et koguni kolm. Üks on Valgevene vabariik, seesama, mille presidenti Aljaksandr Lukašenkat (snd 1954) kutsutakse tagasi astuma. Lukašenkat kutsutakse tagasi astuma põhjusel, et ta valiti riigi etteotsa kuuendat korda, neist viimastel kordadel viisil, mis pole Euroopa Liidus kehtivate põhimõtetega kooskõlas. Kui ta tõesti peaks riigipea kohalt lahkuma, siis on möödapääsmatu ka Valgevene vabariigi põhiseaduse muutmine ehk me saame Poola, Königsbergi, Läti, Leedu, Venemaa ja Ukraina vahel endile lähinaabrusse riigi, kus võib valitseda isegi mitmeaastane üleminekuperiood.

Peeter Olesk: parempoolsed puntras

Peeter Olesk: nõutus, mis ei ole põhiseaduslik

[caption id="attachment_303160" align="alignnone" width="500"] Peeter Olesk[/caption] Kaks kõige mõtlemapanevamat küsimust, mis mulle seekordse võidupüha eel esitati, kõlasid järgmiselt: mida arvata arusaamatustest välisministeeriumi personalipoliitika vallas ja mis saab raudteemagistraalist Rail Baltic? Igasugune personalipoliitika on ühtlasi ka poliitika süsteemi juhtimises ehk öeldes maakeeles: meediasse jõudnud sekeldused välisministeeriumis kui rahvusvahelises ametkonnas kajastavad olukorda kogu ministeeriumi töös ja järelikult ka valitsuskoalitsioonis ning terves välissuhtluses. Kuna välissuhtlus ei ole ilmaski ühepoolne, mõjutavad need sekeldused Eesti riigi asjaajamist nii teiste kui ka kolmandate riikidega ja meie koostööd muu maailmaga rahvusvahelistes organisatsioonides. Nonde sekelduste temperatuur või rõhk peab olema kriitiliselt kõrge, kui seisukohavõtud, meeldetuletused, ettekanded, ringkirjad ja tegevuskavad ei liigu „maja sees” enam korrakohaselt, vaid tuuakse lagedale ajakirjanduse kaudu läbi nende saladuste, mis on ajakirjandusele loomuomased. Et asjakäik on nii „kaugele” jõudnud, on see fakt. Eesti ei ole nii rikas, et me suudaksime riigi nimel volitatud isikutega katta suhtlusvõrgustikuga tervet maakera. Ärme räägimegi tingimata just välissuhetest, ka Eestis endas on rohkem kui küllalt neid siseriiklikke nurgataguseid, mis on isegi elementaarteenuste tasemel täielikud pärapõrgud. Kas see mujal on teisiti? Sõltub paikkonnast nagu sellestki, mis on vastavas kohas tunnistatud pikaajaliseks prioriteediks (selle sõna õiges tähenduses saab prioriteete olla igas paigas ja igas sektoris kõigest üks. Niipea, kui neid on mitu, tekib nihestatud konkurents). Siseriiklikult peaksin ma Eestis prioriteediks seesmise kommunikatsioonivõrgustiku arendamist ja hooldamist avaramas ruumis kui e-Eesti kandevõime. „Avaram ruum” on näiteks kanalisatsioon või energeetiline turvalisus kütuse, soojuse ja elektrivarustuse vallas. Tartus õnnestus mul alles viiendal katsel saada kätte mees, kellel oli ettevõtlusregistri järgi registreeritud luba parandada kanalisatsioonikonstruktsiooni köögis, aga kui ta lõpuks saabus, täitis kogu meie korterit paks sumu piiritusveini haisu ja see sisenes esikusse veel enne, kui talle järgnes mees ise. Niisugune on argipäev, mitte lipud vardas ja inimesed peoriietes!