Pille Saatmäe mudilased. Foto: Erakogu
Pille Saatmäe, Lihula meeskoori, Lõuna–Läänemaa mudilaskoori ja Lihula gümnaasiumi mudilaskoori dirigent
Käisin laulupeol kolme kooriga: kokku 47 last ja 21 meest.
Lihulast ja Kõmsilt oli päris mitu esimese klassi last, kellele oli see elu esimene laulupidu ja mõnele võib-olla elu pikim päev. Väljasõit oli kell kaheksa Lihulast, koju tagasi jõudsid lapsed enne südaööd. Aga lapsed olid vaprad ja väga lustakad.
Lapsi säästis, et nad sõitsid peole vaid üheks päevaks, pühapäevaks. Ilm oli kuum ja poolteist tundi proovi tähendas päikest otse lagipähe. Eks teinud see natuke liigagi. Aga pärast pidu bussis kuulsin, et laulaks veel ja veel.
Mis lastele väga tugevat muljet avaldas, oli pea kohal sõitev kaamera. Lapsi võlus seegi, et laululava ja lauluväljak on nii suured. Nii mõnigi ütles, et on lauluväljakut televiisorist näinud, aga mitte seal käinud. Küsiti, kas tõesti kõik need inimesed väljakul kuulevad neid.
Kui lastest pisemad olid seitsme-kaheksa-aastasesd, siis meeskoori mehed on väga staažikad, vanemad on ligi seitsmekümnesed. Mehed olid jalgadega maa peal, et vähe ruumi, aga kui pidu läks käima, oli meestel pisar silmas.
Ise olen osalenud laulja või dirigendina kõikidel laulupidudel alates 1973. aastast. Tänavuse peo ja repertuaari kohta oskan öelda vaid kiidusõnu, muljed on värsked ja pakitsus hinges. See oli pidu, kus oli tunne, et puudutab ja puudutab ja jälle puudutab. Tänavust pidu eristas teistest ehk see, et seos nimega oli eriliselt tugev.
