Aidi Vallik: Ajakirjandus avab kapiuksi

Uudis, et Siim Kallas taandab oma kandidatuuri peaministrikohale ja läheb tagasi Brüsseli piimajõgede manu, tabas avalikkust ja eriti Reformierakonda lõppeval nädalal üsna ootamatult.

Süü selle ilusa plaani lörriminekus on veeretatud ajakirjanduse kaela ja kostavad patroneerivad manitsussõnad sellest, kuidas eesti rahvas ise hävitab oma paremaid poegi. Aga minu meelest on see seis üsna huvitav ja just sellepärast, et näitab Eesti ühiskonna arengu kohta mõndagi, mis ei ole üldse negatiivne.

Poliitilise malekäigu luhtumine ei ole õigupoolest eriti traagiline, või kui on, siis Reformierakonna enda silmis. Nende puhul oli Kallase tagasikutsumine minu meelest algusest peale viga, sest see ei oleks ka õnnestunud vangerduse korral täitnud oma eesmärke. Reformierakonda ei oleks langusest päästnud ka Kallase peaministripõlv, ja üsna mitmel põhjusel. Ilus plaan rajanes valedel eeldustel ja vääruskumustel.

Suurim vale–eeldus oli see, nagu naaseks Siim Kallas Eestisse n–ö plekitu või puhtakspestud poliitikuna, kes nagu võluväel taastab rahva usalduse valitsuskoalitsiooni vastu. Aga tegelikkuses ei tea ma Eestis täiskasvanud inimest, kellel ei seostuks Siim Kallase nimi esimese asjana kunagiste kahtlaste miljonitehingutega. Seega oli juba algusest peale ennustatav, et poliitiku pildileilmumisega seoses hakkab ka ajakirjandus taas tema kapiuksi paotama. Ei ole ju ajakirjanduse süü, kui sealt taas mingi luukere kolinal välja kukub.

Vahelepõike korras — ajakirjandus peabki avama poliitikute kapiuksi, see on tema töö. Vaba uuriv ajakirjandus on just selle kaudu üks demokraatia instrumente ja tagab rahva õiguse olla rohkem teadlik, mida või keda vali. Oma vigade ja pahede varjamine on inimlik ja arusaadav, kuid suure ühiskondliku haardega vead ja riskid ohustavad või kahjustavad ühiskonda tervikuna ega ole sellega ainult poliitiku enda eraasjake.

Teiseks hinnati ilmselgelt valesti rahva (ja ka ajakirjanduse) meelsust. 2004. aastal, mil Kallas Euroopa Liidu instantsidesse tööle suundus, oli Reformierakond Eesti toetatuim erakond, kelle populaarsus oli hoogsal tõusuteel. Järgmise aastad tõid kaasa meil enneolematu majanduskasvu ja sellega seotud justkui veidi joobe– või joovastusesarnase suhtumise juhtivasse valitsuserakonda. Avalik kriitika selle tegevusele oli tagasihoidlik ja sordiini all.

Praeguseks on see pilt muutunud. Umbes 2010. aastast on kriitiline sõna ja kriitiline meel üha valjem. Ajakirjandus ja rahvas on muutunud aina nõudlikumaks. Eriti viimase paari aasta Eesti ühiskonda üllatanud ja vapustanud skandaalidest ajendatud pettumused, umbusk ja pahameel on meie avaliku sõna maastiku tublisti ümber kujundanud.

Nii ei tervitatudki naasvat Reformierakonna lunastajat Siim Kallast rõõmuhõisete ja lillesülemitega, vaid ettevaatlike õlakehitustega ja vanade dokumendimappide avamisega toimetustes. Luukered elustusid. Ajakirjandus asus tegema oma tööd. Siim Kallasel jätkus oidu taanduda, sest tal oli õigus — kui ta oleks kriitikatulvast hoolimata vastu võtnud peaministri koha, poleks selles valitsuses enam jupp aega olnud mingit töörahu, vaid kuudepikkune võitlus maine taastamise ja „kujunduse eest.

Toimunu ei ole iseenesest halb. See on üha eneseteadlikumaks saava kodanikuühiskonna kujunemise ilming, ja iseenesest õige ning õigustatud ootus riigimeeste riigimehelikkusele, aususele, eetilisusele ja nii edasi. Ükskõik, kes nüüd ka meie peaministriks saab, tal ei saa kerge olema, sest temalt nõutakse palju. Reformierakond ongi nüüd pärast Kallase taandumist veidi plindris, sest uutele nõudmistele vastavate meeste pink erakonnas on lühike.