Ühel kenal suvepäeval said Ridalas kokku kaks sõpra, et lennata. Just–just, lennata, sest mõnele inimesele on see päris tavaline, lausa igapäevane asi.
Olen enda meelest mees kahe jalaga maa peal, kuid vahel kipun unistama. Ja kui, siis suurelt. Keegi on öelnud, et mida suuremad unistused ja tugevam tahe, seda suurem on tõenäosus saavutada elus seda, mida oled soovinud. Nii arvab ka minu sõber, spordiklubi Keelutsoon eestvedaja Jaano Rässa. Nagu hunt kriimsilmal, on temalgi mitu ametit ja hobi. Üks harrastus, mis Eestis hoogu võtab, on paraplaaniga (nimetatakse ka tiibvarjuks) lendamine.
Paraplaanid on eeskätt ülikerged, langevarjust natuke suuremad lennuvahendid, millega saab lennata mägede nõlvadelt ennast õhku joostes. See spordiala hakkas arenema 1980ndail Alpides ja sellel on nüüd üle maailma umbes 100 000 harrastajat. Seda nimetatakse ka vabalennuks, sest piloot lendab üksnes tuulevoogude abiga. Sooja ilmaga, mäenõlvadelt või rannikukaljudelt üles puhuva tuulega saab sedasi mootorit kasutamata lennata tundide kaupa!
Nägin seda Peruus Vaikse ookeani kaldal, kus lendajad, kasutades ära tõusvaid õhuvoole, nautisid lendamist lõputult. Meie maa on lage ja ka kõige kõrgemad künkad ei paku erilisi võimalusi. Natuke saab teha vabalendu mõne rannikupanga juures, kui tuul on sobiva suuna ja tugevusega, nt Tabasalus Tallinna lähistel.
Eestis tuleb vabalennuga tegelemiseks ennast vintsiga taeva alla tõmmata. Kuusiku ja Nurmsi lennuväljal tegutsevad sellised aeroklubid.
Enamasti näeb meie taevalaotuses nn karlssoneid. Tegemist on sellesama tiibvarjuga, aga piloodil on seljas ka mootor, mille tõukejõud tõstab teda maast üles ja viib edasi. Lennuraja pikkust pole vaja rohkem kui kümmekond meetrit. Sobiva tuulega on tugevamad motovarjupiloodid teinud lende lausa risti läbi Eesti.
Nii vabalennu kui ka mootorilennu puhul sooritatakse ka tandemeid, st piloot võtab endaga õhku kaasa ühe reisija. Tollelt ei oodata erilist füüsilist vormi ega oskusi, reisija ongi reisija, kes saab nautida kõrgust ja vaadet.
Läänemaa tuul mängib tihtipeale vingerpussi
Neid vaateid tuligi Jaano Rässa ühel suvepäeval Läänemaale kaema, auto järelkärus nelja ratta ja mootoriga tandemseade ning suur kokkupakitav tiib selle õhku viimiseks. Muidugi ka suure objektiiviga fotoaparaat, et teha fantastilisi võtteid.
Ilmaga tol kenal augustihommikul meil vedas. Päike näis sõbralik ja tuulepoiss tundus ka esmapilgul soodne.
Naabrimees Toivo Sims oli just äsja koristanud ümberkaudsetelt põldudelt vilja ja üks neist põllulappidest saigi meile lennuväljaks. Panime üles tuulelipu, sest paraplaani maa pealt üles saamine oleneb küll piloodi oskustest ja võimetest, aga ka tuulest — selle suunast ja eriti tugevusest, mis ei tohi olla liiga suur ega puhanguline.
Kapriisne värk tundub esmapilgul, ja nii ta tõesti on, aga seda suurem on nauding, kui kaadervärk õhku on tõstetud.
Ka meil kulus aega ja pusimist, et püüda õiget tuult. Selgus, et Läänemaa tuuled on heitlikud ja tol päeval oli üks ebasoodne tsüklon veel eriti lähedal, tekitades äkilisi puhanguid. Isegi kogenud piloodil Jaanol tuli mängu panna kõik inimesele kaasa antud head omadused nagu taip, kiire reaktsioon, jõud ja julgus. See kõik pani kõvasti higistama.
Õhust paistab kodukant veel kaunim
Meil oli plaanis tandemlend, selleks on nelja rattaga „kvadrik”, kuhu saab istuda ka üks reisija (piloodist ettepoole). Nõnda saab piloot tegelda õhusõiduki juhtimisega, reisija nautida vaadet ja teha pilte.
Üles see masin lõpuks ikka sai — ausõna, ei mäleta, mitu katset selleks kulus. Tavaliselt käib õhkutõus esimesel katsel.
Kergendusega vaatasin alla oma kodutalule ja otsisin muid tuttavaid objekte. Ridala kirik, mis sealsamas naabruses, tundus õhust veel suursugusem, moodustades korrastatud kirikuaia ja ümbrusega väga kena kompositsiooni.
Ridala kirikuõpetaja Kari Tynkkynen pidas parasjagu lõppenud teenistuse järel kogudusemajas teetundi ja muidugi ei peetud paljuks tulla õue uudistama, mis müra see on ja mis imelik asjandus taeva all tiirutab.
Edasi kulges reis Panga–Sinalepa poole, üle talude ja põldude, vaadates õhust nii kohalikku koolimaja kui ka vana õigeusu kirikut.
Sealt suundusime edasi juba Jaano sõprade juurde Tuuru, et pildistada Altmõisa külalistemaja. Neile oli lubatud 10. tegutsemisaasta puhul teha külalistemajast aerofotod — all maa peal käiski just aastapäevapidu. Olen Altmõisas käinud korduvalt, aga ei oleks eales osanud arvata, kui ilus on see õhust vaadates, kui üks nii silmatorkav hoone seisab keset laheäärset niitu, ümbritsetud rohelusest ja kaugemal merest.
Tund lendamist võtab piloodi võhmale
Pärast Tuuru kohal tehtud tiire ja sadu fotosid võtsime kursi mööda rannajoont Allika–Varni suunas. Püsisime 100–200 m kõrgusel, mis lubab teha häid fotosid ja näha piisavalt kaugele. Näiteks Ridala kiriku torn oli peaaegu kogu aeg silmapiiril, seega kompassi või GPSi vaja ei läinud. Teisisõnu, lend käis visuaallennurežiimis.
Tund aega kestnud lennu jooksul ei jõudnud me tunda ei nälga ega igatsust maiste asjade järele, sest tegemist ja uudistamist jätkus ja oleks veel jätkunud, aga igal asjal on piir. Bensiinimootor oli kütuse ära kulutanud ja piloot Jaano käed hakkasid rassimisest väsima.
Selle kahekohalise seadmega ongi tunnine lend piloodile mõistlik piir. Väikese, seljas oleva mootoriga on lennata kergem ja lihtsam.
Leidsime hõlpsasti üles tuttava viljapõllu ja tuulelipu, juba kaugelt nägime rõõmsaid lehvitavaid nägusid. Üks väikemees — temast tuleb veel juttu — saab uhkust tunda, et on issist ühe lennuga ees.
Maandumine kulges sujuvalt, paar kerget põrgatust ja natuke ratastel edasiliikumist mööda kõrrepõldu ning seisma me jäimegi. Siis vajus õhust tühjaks meid kandnud tiib, et minna pakitult seljakotti.
Langevarjuhüpete juurest paraplaanile
Jaano Rässa tegeles varem langevarjuhüpetega, kuni sai aru, et tahab õhus viibida palju kauem ja lennata kaugemale, kui langevari võimaldab.
Seega oli paraplaan loogiline samm langevarjuhüpetest edasi. Paraplaan ühitus ka tema kahe teise hobi, mägimatkamise ja fotograafiaga. Reisides ongi tal väike paraplaanikomplekt enamasti kaasas.
Eestis on see valdkond seadustega õige vähe reguleeritud. Selliseid koolitusi ja lube, kui nõutakse eralennuki piloodil, ei ole, aga peab teadma õhuruumi ja lennuohutuse seadusi.
Teoreetiliselt võib igaüks osta endale internetist mootori ja varju, vaadata Youtube’ist videoid ja püüda lennata, aga enamasti lõpeb see nii seadme kui ka iseenda lõhkumisega, hoiatas Jaano Rässa.
Algajaid piloote koolitavad Keelutsooni ja Aerospordi klubi Kuusiku lennuväljal.
Kui lendamine ikka meeldib, tasub osta endale komplekt, mis koosneb tiibvarjust, istmest ja varuvarjust. Selle komplekt algab 2500 eurost, kuid kasutatud varustust saab ka odavamalt. Uue mootorikomplekti (mootor koos istmega ja tiibvari) hind algab 5000 eurost. Neid ei soovita Jaano Rässa pruugitult ja brände tundmata osta.
Vanuseliste ja muude piirangute kohta ütles Jaano Rässa, et tema praktikas seni kõige noorem kaasreisija on olnud neljane noormees. (See mees on Ridala valla kodanik, Väikemäe talu noorperemees Hendri Olev Serman, kel on nüüd aastaid juba kuus. — Autori kommentaar)
Vanim lendaja on olnud 70aastane naine, raskeim reisija 130kilone. Mitu inimest on pärast öelnud, et paraplaan on aidanud neil kõrgusekartusest üle saada, ütles Rässa.
Eesti kipub lõpuks kitsaks jääma
Sel aastal on Jaano Rässa lennanud 6 välisriigis. Läänepoolseim koht oli tänavu Portugalis ja idapoolseim Nepalis; lõunapoolseim Sitsiilias.
Hea on lennata, kui õhus on korraga palju paraplaneriste, teinekord on neid sadakond, kui on populaarne paik ja hea ilm. Nii saab oma oskusi paremini arendada, kui üksi lennates, ja õlg õla ehk tiib tiiva kõrval on tunne väga võimas.
Väike lennukomplekt mahub lennuki tavapagasisse.
Jaano Rässa ütles, et oma klubi liikmeile on igal aastal 1–2 reisi mägedesse, et areneda ja oskusi lihvida. Käiakse ka headel rannikualadel, tänavu Küprosel, kus saab isegi kümnete kilomeetrite pikkustel lõikudel edasi–tagasi lennata, olles rannikukaljude kohal, 70–100 meetrit merepinnast.
Jüri Serman
Väikemäe talust Vilkla külast
