Pariisi varblaseks ning lauljatee alguses jõmpsikas Piafiks (la môme Piaf) kutsutud Edith Piafi hindavad prantslased 20. sajandi šansoonižanri kõige eredamaks ja erilisemaks täheks. Pole maailma mastaabis palju artiste, keda saatus on viinud tänavalapsest rahvusvaheliselt tuntud staariks.
Lauljanna lahkumisest on möödas üle 60 aasta, siiski tegutseb Pariisis endiselt 1967. aastal loodud fänniühing „Les Amis d’Edith Piaf” („Edith Piafi sõbrad”), mille liige on 1995. aastast saadik ka artikli autor.
Minu huvi prantsuse keele ja kultuuri vastu on saanud alguse just madame Piafist. Läbi kümnendite olen esitanud Piafi laule, olles neist ikka ja jälle vaimustunud. Mis siis on peidus lauljatari igihaljas pärandis?
Piafi lauljatee
Piaf hakkas laulma lapsena Pariisi tänavail, teenides elatist koos oma akrobaadist isaga. Tema professionaalne lauljatee sai aga alguse 1935. aastal esinemistega Louis Leplée kabarees Montmartre’il.
Esialgu rääkisid tema laulud neist, keda Piaf tänaval kohtas ja nägi: tänavalapsed, sõdurid, lõbutüdrukud, kupeldajad, vargapoisid jt. T
