Kirjutades olen üllatunud, kui palju me maha sõitsime ja kui palju selle poolteise kuu jooksul ära teha jõudsime. Kuid see oli minu jaoks vajalik – mitte istuda paigal, vaid liikuda ja teisi aidata, kuna ma iseennast ju aidata ei saa. See oligi parim abi. Eneseabi. Lõppude lõpuks ei saanud ma blokaadis olles lihtsalt istuda ja oodata. See oleks olnud kõigist piinamisviisidest kõige õudsem. Nagu on näiteks praegu, kui elan pea aasta teises riigis, ilma tööta, aga korraliku traumade ja probleemide pagasiga.
