-1.9 C
Haapsalu
Teisipäev, 6. detsember 2022
Avakülg Tags Sõja jalust

Silt: sõja jalust

Sõja jalust: sandistatud linn

[caption id="attachment_362579" align="alignnone" width="2000"] Mariupoli ülikoolis ajakirjandust õppinud Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Päevaks plaane koostades kartsime ennekõike, et meil ei jätku selleks kõigeks aega (aeg-ajalt ma lausa imestan meie võitlusvaimu ja vastupidavuse üle): tulla Mariupolisse, pakkida asjad, veenda vanemaid koos meiega lahkuma, tuua ema Malojanisoli külla, panna asjad maha ja sõita kohe Mariupoli lähedal asuvasse külla meie sõbra Ihori emale ja isale järele, et viia nad isakoju Kõrõlivka külla, seejärel sõita Telmanovosse, ööbida, võtta varahommikul pangas valuutavahetuse järjekorda, kui tehing on tehtud, sõita tagasi. Loomulikult ei läinud kõik plaani järgi, aga sellest järgemööda.

Sõja jalust: õnnelike hetkede maitse

[caption id="attachment_362579" align="alignnone" width="696"] Mariupoli ülikoolis ajakirjandust õppinud Tetjana Himitš on üks paarisajast Haapsallu jõudnud sõjapõgenikust. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Võõral maal elades paned tahtmatult kaalukausile oma praeguse ja varasema elukogemuse. Kõike saab ju omavahel võrrelda. Kõrvaltvaataja süütu pilgu alla jääb kõik: meditsiin, haridus, kultuur, vaba aeg, sport jne.

Sõja jalust: bensiinijahil

[caption id="attachment_364151" align="aligncenter" width="2000"] Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Ema ei lubanud meil enam Malijanisolist kuhugi minna. Möödus nädal või umbes nii ja meid hakkas Mariupoli tagasi tõmbama, hoolimata sellest, et külas oli turvalisem. Esiteks lootis abikaasa veenda oma vanemaid linnast lahkuma ja teiseks oli palju asju, mida ta tahtis sealt kaasa võtta. Jäi aga küsimus, kust saada auto tankimiseks kütust. Kas tõesti ainult territooriumilt, mis läks 2014. aastal DNRi (isehakanud Donetski rahvavabariigi) kontrolli alla? Lähim asula asus Malojanisolist umbes saja kilomeetri kaugusel Donetski oblastis. Telmanivi linna tüüpi asula. Kuna meie autol oli ema juurde jõudes paak tühjaks saanud, taris ta kuurist välja kanistri bensiiniga, et meil jaguks kütust lähima tanklani jõudmiseks (aitäh veel kord emale tema kokkuhoidlikkuse eest). Aga kuidas maksta? Meil polnud ühtegi rubla.

Sõja jalust: sünnipäev

[caption id="attachment_362579" align="alignnone" width="2000"] Mariupoli ülikoolis ajakirjandust õppinud Tetjana Himitš on üks paarisajast Haapsallu jõudnud sõjapõgenikust. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Õigeusklikud tähistasid 14. oktoobril Suurt Kõigepühama Jumalaema eestpalvepüha [eestpalve on seotud legendiga, et Jumalaema Püha Maarja kaitses Konstantinoopolit suure katastroofi eest, kattis linna oma looriga, kaitstes seda niimoodi vaenlaste eest – toim]. Valgevenes austati sel päeval kõiki emasid. Poolas õpetajaid. Kongos oli päev pühendatud noortele ja USAs magustoitudele. 2014. aastast õnnitleb Ukraina sel päeval sügavaima lugupidamisega nii mees- kui ka naissoost kaitsjaid, kes seisavad meie riigi iseseisvuse eest. [Ukraina revolutsiooniks ehk Väärikuse revolutsiooniks (ukraina keeles Революція гідності) nimetatakse 2013. aasta 21. novembril ja 2014. aasta 23. veebruarini kestnud sündmusi, mille käigus kaotas president Viktor Janukovõtš võimu ja põgenes riigist.] Ja mina sain ametlikult aasta vanemaks.

Sõja jalust: valge vares

[caption id="attachment_362579" align="alignnone" width="2000"] Mariupoli ülikoolis ajakirjandust õppinud Tetjana Himitš on üks paarisajast Haapsallu jõudnud sõjapõgenikust. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Olen valge vares. Olin seda nii lapsepõlves, kooli- kui ka üliõpilasaastail. Ja ka nüüd, täiskasvanueas. Aga kui toona oli tegemist minu iseloomuga ja maailmanägemusega, siis nüüd on kõik sellepärast, et ma kaotasin oma kodu, riigi ja koha elus. Olen võõras omade seas. Olen kui pusletükk, mis ei mahu ühelegi pildile. Praegu ei tunne ma end mitte ühegi tunnuse osas seotuna mõne sotsiaalse grupiga.

Sõja jalust: sõja vaikseim öö

[caption id="attachment_362579" align="alignnone" width="2000"] Mariupoli ülikoolis ajakirjandust õppinud Tetjana Himitš on üks paarisajast Haapsallu jõudnud sõjapõgenikust. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Kodu, armas kodu! Nii hea, et jäid ellu, et ootasid meie naasmist! Mul oli meeletult hea meel näha varemete vahel teda kerkimas, nagu küünalt tuhahunnikust, sirutumas nagu murdunud puu kändude vahel. Ta seisis uhkelt oma „surnud” vendade taustal, tuues esile mälestusi neist igaühest. Nagu meie majavanem hiljem ütles: „Ma anusin seda jumalalt.” Meie viimased ja kauaoodatud sammud kodumaja poole võinuks jääda viimasteks, sest lõhatud ja mürsukildudega kaetud maapind oli muutunud ebatasaseks ning oli raske kindlaks teha, kas seal on peidus miine. Kuid kauguses nägime naabrite tuttavaid nägusid, kes juhatasid meile kätte kontrollitud teeraja kalli trepikoja nr 3 juurde aadressil Mitropolitskaja tänav 110a. Enne kolmandale korrusele tõusmist pidime veelkord rääkima oma „seiklustest”, elust kodust eemal, sellest, kuidas on lood mõnes teises piirkonnas. Vaatasin varjamatu imetlusega minu kõrval elavaid vankumatuid inimesi, neid, kes polnud lahkunud, kes elasid keldris, koperdades pimeduses, kes polnud kaotanud huumorimeelt ega usku helgemasse tulevikku. Mõtlesin, et kas mina suudaksin siin hulluks minemata elada, kui ma ei saa kuhugi minna, kui pean istuma ühe koha peal ja ootama, millal lahingumöll algab? Ma arvan, et ei. Kui kõigiga vesteldud, läksime üles. Suure vaevaga saime välisukse lahti kangutatud, ning siis kohtusime näost näkku nendega, kelle pärast olime taas oma eluga riskinud. Esimese asjana andsi

Sõja jalust: surmaga võidu

[caption id="attachment_362579" align="alignnone" width="696"] Mariupoli ülikoolis ajakirjandust õppinud Tetjana Himitš on üks paarisajast Haapsallu jõudnud sõjapõgenikust. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Taas tõusis päike kummituslinna kohale ja taas tuli otsida endas jõudu, et ellu jääda ning hakata nagu palverändurid mööda tummasid tänavaid sibama. Must suits võttis enda valdusse üha suurema ala, põletades maju ning kõrvetades inimeste hingesid, jättes alles armetu ahervare. Koju me minna ei saanud, küll aga saime mehe vanematele külla minna. Jah, see oli riskantne, aga juba nädal aega polnud nendest uudiseid.

Sõja jalust: tükkideks purunev linn

[caption id="attachment_362579" align="alignnone" width="2000"] Mariupoli ülikoolis ajakirjandust õppinud Tetjana Himitš on üks paarisajast Haapsallu jõudnud sõjapõgenikust. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Jalutasime kolmekesi läbi vaikse linna, jälgides, kuidas päev-päevalt on lisandunud mürsukraatreid, tekitades uusi värskeid haavu tänavatesse, lüües hoonete fassaadidesse sügavaid kortsulisi pragusid, mis väänlesid justnagu kilomeetrite pikkused veresooned. Linn leinas vaikselt, kuni ühel päeval ärkas ühtäkki sajahäälselt taas ellu. Vaikuse katkestas omavahel põimuvate vestluste sumin. Kuskil oli kuulda ärevust, kuskil rõõmu, keegi ei suutnud pisaraid tagasi hoida. Nii et minagi puhkesin nutma, kui kuulsin sõbranna tervitussõnu. Mobiiliühendus oli taastunud. Hirm oli asendunud lootusega, teadmatus asendunud teadlikkusega. Igavikuna tundunud kümne päeva järel saime lõpuks traadi teises otsas oma sugulastega vestelda, kuulda kohalikke uudiseid ja teada saada üldisest olukorrast riigis. Anja on mu sõbranna Dniprost ja ta oli ainus inimene, kellega meil õnnestus okupeeritud Mariupolis viibimise ajal kogu aeg telefoniühenduses olla. Just tema oli ühenduslüli minu ja mu ema vahel, sest tema vanematel oli võimalus sõjaväe loal sõita autoga küla serva ja seal vahetevahel vähemalt paar minutit suhelda. Malojanisol (see on minu väikese kodumaa nimi) vallutati ilma vastuhakuta sõja esimestel päevadel. Sellest ajast peale pole sealne mobiilimast töötanud. Valetasin, et meiega on kõik korras, mõistes, et mu ema ei usu enne, kui ta ise selles veendunud on. Ja kuidas saab hea olla kohas, mida viimasel ajal on hakatud kutsuma „kotiks”? Suhtlesime harva. Iga kord uues kohas: linnapargis, spordikompleksis Kupol, bussipeatuses „Tuhat pisiasja”. Säästsime telefoni akut, jah,

Sõja jalust Haapsallu: kevade algus

[caption id="attachment_364151" align="alignnone" width="2000"] Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Paljud ukrainlased ütlevad, et nad elavad endiselt minevikus. Nagu poleks 24. veebruar kunagi lõppenud. Talve asemele ei tulnud kevadet ja sellele ei järgne suve. Ka mina pöördun iga päev taas koju. Vaimusilmas silitan kasse, valmistan õhtusööki, käin tööl ja jalutan pargis. Minu peas taastuvad stseenid endisest tavaelust segiläbi piltidega sõja algusest. Sõja teist, kolmandat ja järgnevaid päevi mäletan ähmaselt. Nad vilksatavad hetkeks, sulades kokku. Hommik. Ärkan vastumeelselt, arvates ikka veel, et see kõik oli unenägu. Siis tuleb taipamine. Söön hommikust. Võtan rohtu. Toidan kasse. Loen uudiseid. On kuulda plahvatusi. Üha lähemal ja lähemal. Rahustan ennast, tahan uskuda linnapead ja presidenti. Et mõtteid eemale viia, tegelen koristamisega. Istun koridoris, magan samuti seal. Linnas liikudes sööstan tänavanurgast nurgani ja läbi hoovide. Siis ilmuvad meie maja lähedale sõdurid. Patrullivad tänavatel, on kohale ajanud soomustransportöörid. Tänav blokeeritakse ehitusprahiga. Olukord muutub üha ärevamaks, peas vasardab mõte: “Me ei pääse siit elusalt."