18.3 C
Haapsalu
Neljapäev, 20. juuni 2024

6 kuu keskmine portaali küljastajate arv kuus: 60 619

Avaleht Sildid Sõja jalust

Silt: sõja jalust

Sõja jalust: viimane

[caption id="attachment_398765" align="alignnone" width="2000"] Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Selle korteri aitas meil leida psühholoog Irina, tark ja terase pilguga naine. Tema kõrval väikeses kontoris istudes ja perekondlikke muresid klattides, hirme ja kogemusi jagades ei osanud ma isegi arvata, et tunni aja pärast on mul üks probleem vähem. Kui ta oli mind ära kuulanud, ütles ta otsustavalt, et võib mind aidata. Tõsi, mul oli tol ajal plaan üksi elama hakata. Arvasin, et suhtekriis, mida me abikaasaga läbi elasime, on punktis, millest tagasipääsu pole. Aga ma eksisin.

Sõja jalust: idülliline mereäärne linnake

[caption id="attachment_398765" align="alignnone" width="2000"] Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Võtsime suuna Haapsalule. Mw ei teadnud sellest linnast midagi peale selle, et seal elab meie sõber. Teejuht juhatas meie auto ilusa, halli katusega beeži hoone juurde. See oli hotell mere, õigemini lahe ääres, aknast avanes imekaunis vaade. Ümberringi oli palju rohelust ja kõikjalt kostis lindude huikeid. Hotelli vastuvõtulauda läksime neljakesi koos. Seal jagas väga viisakas ja naeratav neiu ankeete ja juhatas meid nende täitmiseks fuajeesse istuma. Pärast ulatas ta meile meie tubade võtmekaardid ja kutsus mind kasutatud asjade korvist ujumiskostüümi valima. Kahjuks ükski neist mulle ei sobinud, aga Jehor sai endale ujumispüksid ja sukeldumisprillid.

Sõja jalust: pääsemine Eestisse

Sõja jalust: vahepeatus Neevalinnas

[caption id="attachment_398765" align="alignnone" width="2000"] Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Orjolist võtsime suuna Peterburile. Sellel oli jällegi mitu põhjust. Esiteks võtsime enda kanda veel ühe olulise ülesande – toimetasime üle piiri Ukraina sõduri, kes jäi oma õe juurde Peterburi. Ja teiseks – Venemaa endise pealinna lähedal Kolpinos elab mu abikaasa onu oma perega. Nad olid meid korduvalt külla kutsunud ja nüüd oli meil selleks võimalus.

Sõja jalust: hädahambaarst

[caption id="attachment_398765" align="alignnone" width="2000"] Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Auto oli väsinud. Kuid hämmastaval kombel ei olnud seda minu abikaasa. Ta muudkui sõitis ja sõitis, tallas pedaale ja keeras rooli. Varahommikust hilisõhtuni. Ma arvan, et kui armatuurlaud poleks alla andnud ja lakanud töötamast, poleks me niipea kinni pidanudki. Kell on üksteist. Tuulame motelli otsides läbi kitsaste tänavate. Leiame. Saame teada hinna ja ronime teisele korrusele. Magama hakkame kõik samas toas. Käime kordamööda duši all. Jõudu pole üldse. Aga ma ei taha enam räpasena magama minna – mulle piisas Mariupoli blokaadikogemusest.

Sõja jalust: hüvastijätt isamaaga

[caption id="attachment_398765" align="aligncenter" width="2000"] Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Ühest asjast olen unustanud teile rääkida. Vahetult enne mu vanemate Mariupoli viimist peatusime Respublika külas [30 km Mariupolist loodes]. Seal elasid lapsed minu mehe esimesest abielust – poeg Jehor (8aastane) ja tütar Anastasia (7aastane). Paša endine naine kavatses koos laste ja elukaaslasega Prantsusmaale lahkuda. Aga kui me neile külla jõudsime, ütles ta, et tal on väga raske poissi kasvatada, et ta pole tema jaoks enam autoriteet ja nii edasi ja nii edasi. Seda kõike rääkis ta poja ja võõraste juuresolekul. Muidugi ei osanud mina ega mu abikaasa muud kosta, kui et võtsime Jehori enesega kaasa. Toona ma isegi ei kahtlustanud, et ma emarolli proovides käivitan mehhanismi nimega “kriis”. Arvan, et praegugi elan üle selle viimast etappi. Aga eelmise aasta kevadel lootsin, et saame nii enda kui ka Jehori elu sisse seada kuskil kauges ja meile tundmatus Eestis. Seetõttu põikasime vaid paar päeva hiljem taas Telmanovosse [50 km Mariupolist kirdes], et vormistada sõbra emale luba riigist lahkumiseks enam-vähem ametlikult. Kuigi suures plaanis polnud meile kümneid eurosid maksnud paberitükil vähimatki seaduslikku jõudu. Ja nii juhtuski, et teele kogunes üsna kummaline seltskond: mina ja mu abikaasa, tema poeg ja meie sõbra ema.

Sõja jalust: kõik müügiks

[caption id="attachment_362579" align="alignnone" width="2000"] Mariupoli ülikoolis ajakirjandust õppinud Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Kas teate väljendit “kui tahad elada, siis pead teadma, kuidas vingerdada”? Nii ongi, see on tõde. Ja see tõde kehtib nii rahu- kui ka sõjaajal. Aasta tagasi visklesime abikaasaga nagu maod kuumal pannil. Avasime kõik oma seni varjul olnud anded ja otsisime uusi võimalusi. Seega otsustasime enne pikka teekonda mittevajalike asjadega hüvasti jätta. Lihtsamalt öeldes – maha müüa. Sattuda turul paariks-kolmeks tunniks lõksutajate lõugade vahele, tõrjudes eemale häbelikkuse, tagasihoidlikkuse, kõik tunded, mis on taolistes kohtades tarbetud.

Sõja jalust: humanitaarabi

[caption id="attachment_362579" align="alignnone" width="2000"] Mariupoli ülikoolis ajakirjandust õppinud Tetjana Himitš on üks paarisajast Haapsallu jõudnud sõjapõgenikust. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Saime minema, kaugenesime rahetormi kogupaukudest. “Gradid” sihtisid jätkuvalt küüniliselt kannatada saanud Mariupoli poole, hoides seda kirbul. Kuid kärgatused muutusid üha vaiksemaks. Kurvilist teed pidi lähesime Vitali kahekorruselisele majale. Taas üks kohtumine, isa ja lapse taasühinemine. Pisaraterohked kallistused ja tänusõnad. Pašale suruti rahapatakas pihku. Tundsin ühtaegu nii häbi kui ka leevendust. Me ei pannud oma elu ohtu rahalise kasu saamiseks, kuid pelgalt vaimujõul, nagu öeldakse, kaugele ei sõua.

Sõja jalust: lõksus

[caption id="attachment_364151" align="alignnone" width="2000"] Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Meil soovitati tungivalt jääda Mariupolisse. Aga mida see meie jaoks tähendaks? Ebaõnnestumist. Raisatud päeva ja raisatud elu. Teoreetiliselt oleks nii, et kui me Mariupolisse jääksime, läheksid vanakesed taas oma kodudesse ja teist sellist eksprompt pagemist poleks nad välja kannatanud. Hakkasime kauplema. Et me ei saa hetkekski siia jääda. Meil pole enam midagi, mis meid siin hoiaks. Päev oli olnud pikk, täis seiklusi ja ohte. Kuid on aeg, et selline põnev lugu saaks õnneliku lõpu. Lapsed ootavad neid vanureid, ka meie vanemad ootavad meid. Ja me kõik palume teil meid läbi lasta.

Sõja jalust: Päästeoperatsioon

[caption id="attachment_364151" align="alignnone" width="2000"] Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Kirjutades olen üllatunud, kui palju me maha sõitsime ja kui palju selle poolteise kuu jooksul ära teha jõudsime. Kuid see oli minu jaoks vajalik – mitte istuda paigal, vaid liikuda ja teisi aidata, kuna ma iseennast ju aidata ei saa. See oligi parim abi. Eneseabi. Lõppude lõpuks ei saanud ma blokaadis olles lihtsalt istuda ja oodata. See oleks olnud kõigist piinamisviisidest kõige õudsem. Nagu on näiteks praegu, kui elan pea aasta teises riigis, ilma tööta, aga korraliku traumade ja probleemide pagasiga.