Saime minema, kaugenesime rahetormi kogupaukudest. “Gradid” sihtisid jätkuvalt küüniliselt kannatada saanud Mariupoli poole, hoides seda kirbul. Kuid kärgatused muutusid üha vaiksemaks. Kurvilist teed pidi lähesime Vitali kahekorruselisele majale. Taas üks kohtumine, isa ja lapse taasühinemine. Pisaraterohked kallistused ja tänusõnad. Pašale suruti rahapatakas pihku. Tundsin ühtaegu nii häbi kui ka leevendust. Me ei pannud oma elu ohtu rahalise kasu saamiseks, kuid pelgalt vaimujõul, nagu öeldakse, kaugele ei sõua.
