Auto oli väsinud. Kuid hämmastaval kombel ei olnud seda minu abikaasa. Ta muudkui sõitis ja sõitis, tallas pedaale ja keeras rooli. Varahommikust hilisõhtuni. Ma arvan, et kui armatuurlaud poleks alla andnud ja lakanud töötamast, poleks me niipea kinni pidanudki.
Kell on üksteist. Tuulame motelli otsides läbi kitsaste tänavate. Leiame. Saame teada hinna ja ronime teisele korrusele. Magama hakkame kõik samas toas. Käime kordamööda duši all. Jõudu pole üldse. Aga ma ei taha enam räpasena magama minna – mulle piisas Mariupoli blokaadikogemusest.
Tõeline isamaalane ja oma kodumaa armastaja ei põgene ummisjalu võõrasse riiki, vaid teeb kõik, et oma kodumaad kaitsta.
Paugutate ikka väga mööda. Võib-olla et oma rumalusest – aga muuseas, erinevalt agressoritest ei saada Ukraina lahinguväljale teenistuskõlbmatuid või isegi piiratult kõlblikke. Sõdur olgu ikka välja õpetatud!
Kodumaad ei kaitse ainult püssiga sõdurid.
On palju tegevusi, kus saab käed külge lüüa, näiteks meditsiin ja toitlustus.
Antud kodanikul tundub olevat meditsiiniline kõrgharidus 😁