Sõja jalust: hüvastijätt isamaaga

Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raigla

Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raigla

Ühest asjast olen unustanud teile rääkida. Vahetult enne mu vanemate Mariupoli viimist peatusime Respublika külas [30 km Mariupolist loodes]. Seal elasid lapsed minu mehe esimesest abielust – poeg Jehor (8aastane) ja tütar Anastasia (7aastane).

Paša endine naine kavatses koos laste ja elukaaslasega Prantsusmaale lahkuda. Aga kui me neile külla jõudsime, ütles ta, et tal on väga raske poissi kasvatada, et ta pole tema jaoks enam autoriteet ja nii edasi ja nii edasi. Seda kõike rääkis ta poja ja võõraste juuresolekul. Muidugi ei osanud mina ega mu abikaasa muud kosta, kui et võtsime Jehori enesega kaasa. Toona ma isegi ei kahtlustanud, et ma emarolli proovides käivitan mehhanismi nimega “kriis”. Arvan, et praegugi elan üle selle viimast etappi.

Aga eelmise aasta kevadel lootsin, et saame nii enda kui ka Jehori elu sisse seada kuskil kauges ja meile tundmatus Eestis.

Seetõttu põikasime vaid paar päeva hiljem taas Telmanovosse [50 km Mariupolist kirdes], et vormistada sõbra emale luba riigist lahkumiseks enam-vähem ametlikult. Kuigi suures plaanis polnud meile kümneid eurosid maksnud paberitükil vähimatki seaduslikku jõudu.

Ja nii juhtuski, et teele kogunes üsna kummaline seltskond: mina ja mu abikaasa, tema poeg ja meie sõbra ema.

Artikli lugemiseks tellige päevapilet, digipakett või logige sisse!

Kommenteeri
Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt ja nende sisu ei ole muudetud. Seega ei pruugi kommentaariumis tehtud avaldused ühtida toimetuse seisukohtadega. Lääne Elul on õigus ebasobilikud kommentaarid kustutada.
Teavita mind
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments