Liisimine: igal mehel oma tõde

Liisingufirmad ei taha lepingu lõppedes autot tagasi võtta. Nõnda arvab Läänemaa ühe väikefirma juht oma kogemusele tuginedes. Firmajuhi meelest tõmmatakse temasugustele kott pähe, sunnitakse liisingu lõppedes auto välja ostma. Kui vastu hakkad, esitatakse kopsakas remondiarve.

Lääne Eluga ühendust võtnud firmajuht pole ainuke, kes samamoodi arvab. Oma nime ei taha keegi neist lehes näha. Igaks juhuks. Mine tea.

Liisingufirma ja automüüja on teisel arvamusel.

“Kliendil on alati võimalus valida lepingu lõppedes, mida edasi teha,” ütles Swedbanki autoliisingu osakonna juhataja Tarmo Ulla.

Ulla andmeist nähtub, et vähem on neid, kes pikendavad või soetavad endale liisingulepingu lõppedes uue vara – selliseid kliente on vaid veerand. Umbes 35% saab lepingu lõppedes vara omanikuks ja 40% puhul ostetakse sõiduk välja.

Osta auto ära!

Läänemaa üks väikefirma liisis juba enne masu mahtuniversaali. Sõlmis Swedbank Liisinguga viieks aastaks kasutusrendi lepingu. Tol ajal olid vähekasutatud autod kallid ja firmajuhile lubati, et ta saab oma auto enne tähtaega uuema vastu vahetada. Kasuga.

Olud muutusid. Kui 2009 hakkas kasutusrendi leping läbi saama, oli õhus survet. Liisingufirma soovitas: ostke auto jääkväärtusega välja. See aga polnud firma poolt vaadates mõistlik, jääkväärtus oli kõrgem kui tollane turuhind.

Firmajuht ajas masina automüüja juurde. Palus auto üle vaadata, kas on vigu, mida on vaja kõrvaldada. Tagasivõtmisest aga automüüja keeldus, kinnitas ka e-kirja teel, et ei osta autot tagasi, väidab firmajuht.

Siis läks firmajuht Tallinna Swedbank Liisingusse autot näitama. Esindaja vaatas auto üle. Ütles, et on sõidukõlblik ja sobilik tagasivõtmiseks. Otsad jäid siiski lahti, sest tehnilise seisukorra kohta ta hinnangut anda ei saanud.

Autot üle anda ei õnnestunud – automüüja keeldus. Alles mitme helistamise ja asjaajamise peale sai firmajuht auto üle anda. Mingeid dokumente ei vormistatud, ei vastuvõtmist ega üleandmist.

Edasi hakkasid tulema mitte just väga sõbralikud kõned. Helistasid automüüja ja Swedbank. Teema oli ikka seesama – ostke auto jääkväärtusega ära ja firma pääseb ligi 2700 euro suurusest (tollal siis 41 791 kr) suurusest remondiarvest.

Auto jääkväärtus oli 110 000 kr ringis. Firmajuht oli nõus ostma auto hinnaga, mida liisingufirma automüüjale pakkus, 92 400 krooniga, aga seda tal ei võimaldatud.

Pärast pikka vaikust andis Swedbank Liising väikefirma kohtusse, nõudes 3062 eurot.

Liisingufirma selgitas kohtule, et firma ei kasutanud oma eesõigust osta auto välja ja tagastas auto. Tagasiostja, kohalik automüügifirma, ostiski auto tagasi ligi 92 400 krooniga. Ühtlasi esitas autofirma liisingufirmale 3010 euro suuruse remondiarve. Ta tugines lepingule, mis ütles, et tagastatud auto peab olema ettenähtud tehnilises seisukorras.

Liisingufirma omakorda nõudis selle summa sisse auto endiselt kasutajalt. Et auto tagastanud firmajuht seda arvet ei maksnud, andiski liisingufirma ta kohtusse.

Kui oled alla kirjutanud, siis ära imesta

Firmajuht põhjendas kohtule, et auto remondiarvelt ei selgu, millist remonti ja millisele autole tehti, sest arvel on vaid üks rida: “Remont”. Ei ole teada, kas auto vajas tõesti remonti või kõrvaldati tavapärase kulumi jälgi. Sellise kulumi eest liisinguvõtja ei vastuta.

Liisingufirma näitas kohtule remondiarvet, millel on tehtud tööde loetelu.

Auto tagastanud firmajuht jäi aga kindlaks, et tema autot ei ole remonditud. Kohtule esitatud pabereis on küll viidatud KIA VIN-koodile, aga pole loetletud tehtud töid. Swedbank Liisingu näidatud arvel on loetletud tööd, aga ei ole viidatud KIAle, aga mitte auto VIN-koodile, ei ole ka autofirma arve numbrit.

“Raha küsitakse, autot tegelikult ei remondita,” tegi firmajuht järelduse.

Et välja selgitada, kuidas nende arvetega asjalood on, pidanuks kohus firmajuhi meelest küsitlema ka auto tagasi ostnud autofirmat, aga seda ei juhtunud.

Tänavu augustis kuulutas kohus otsuse välja ja andis täie õiguse liisingufirmale. Kohtusse kaevatud firmajuhile ütles kohus näppu viibutades: kui oled lepingule alla kirjutanud, siis tuleb seda ka täita. Protsessi kaotanud firmajuhi kanda jäi ka kohtukulu.

Et otsuse edasikaebamine läheks maksma veel umbes 650 eurot, lõi firmajuht käega.

“Ma arvan, et enamik autosid jäeti masuajal tagasi ostmata. Tehti suured remondiarved ja enamik lihtsalt allus sellele,” arvas kohtus kaotajaks jäänud firmajuht. “Autod osteti firmale välja või liisiti uuesti.”

Liisingufirma poolt on kõik hästi

Swedbanki autoliisingu osakonna juhataja Tarmo Ulla ei ole nõus väitega, nagu püüaksid liisingufirmad liisingulepingu lõppedes saavutada, et auto liisija ostaks auto välja.

Enne masu oli tavaline, et klient vahetas iga kahe aasta tagant vara välja. Nüüd on keskmine liisinguaeg pikem.

Ulla sõnul jääb jääkväärtus enamasti turuhinnast madalamaks. Jääkväärtuse määrab sõiduki müüja müümise hetkel ja võtab endale kohustuse osta sõiduk liisinguperioodi lõpus tagasi. Jääkväärtus sõltub läbisõidust ja sõiduki margist. Küsimusele, mida peaks auto liisija silmas pidama, et lõpuks ei peaks pangaga kohut käima ega ennast petetud tundma, vastas Ulla: “Kliendil tuleb võetud kohustustesse suhtuda täie tõsidusega, vara heaperemehelikult kasutada ja nõuetekohaselt hooldada.”

Automüüja: pruugitud auto ja varjatud vead

Põhilised vaidlused tagastamisel on seotud auto tehnilise seisukorraga. Seda reguleerib autode müügi- ja teenindusettevõtete Eesti liidu (AMTEL) juhend. See määrab, mis on sõiduki loomulik ja mis ebaloomulik kulumine.

“See juhend ei jäta palju lahtisi otsi, milline kriim on sihipärane kulumine ja milline mitte,” ütles AMTELi tegevjuht Arno Sillat. “See on juhend, mida kõik tunnustavad, see paneb kliendisuhte paika.”

Sillati sõnul ei aja liisingufirma auto remondihinda kunstlikult üles, tema tahab, et autol oleks väärtus. Kui on halvasti kasutatud, tuleb korda teha.

Kui remondiarve tuleb suur, peavad autol olema mingid tõsised vead. Remondivajadus võib kujuneda ettearvamatuks, kui liisitud on mõni pruugitud auto, millel on peidetud vead. Sellise auto kasutaja võib hätta sattuda, kui need vead välja tulevad.

“Kontrollige auto ajalugu!” soovitas Sillat. “Uue auto puhul sellist riski pole.”

Sillati sõnul on üldjuhul jääkväärtus suhteliselt atraktiivne, pank ei tee kõrgeid jääkväärtusi.

“Kui auto on korras ja vastab ekspluatatsioonireeglitele, on jääkväärtus enamasti atraktiivne,” ütles Sillat.

Kui aga liisitud auto kasutaja on hoidnud hoolduse pealt kokku ja sellest on autol tekkinud probleemid, võibki remont kalliks minna. Tema meelest ei ole see aus äri, kui keegi teenib teise arvel kasumit.

Auto kasutaja võib liisinguaja lõppedes liisingut kas pikendada või osta auto välja.

“Kui tahetakse autot iga hinna eest tagasi anda, võib see viidata, et autoga ei ole asjad päris korras,” avaldas Sillat kahtlust, ehk on siis kasutaja avastanud auto juures mõne vea.

Tagantjärele targaks

Panga ja automüüjate jutt firmajuhti, kes kohtuvaidluse kaotas, heldima ei pane.

Oma vigadest õppides andis ta kolm soovitust.

Esiteks. Autot üle andes ei tohi alla kirjutada paberile, mida auto müüja ja pank sulle ette panevad. Sel paberil on peenes kirjas isegi öeldud, mis juhtub, kui alla kirjutad: et oled nõus kinni maksma (remondi)arve, mis sulle esitatakse.

Teiseks. Enne auto üleandmist lase teha ekspertiis ainult sellel firmal, kelle liisingufirma on määranud.

“Mina jätsin selle tegemata,” tunnistas firmajuht. “Teadsin, et seda võib teha, aga ma ei teadnud, mis juhtub, kui see tegemata jätta.”

Kolmandaks. Kui on teada, mis vead tuleb autol kõrvaldada, on odavam see lasta ise ära teha, kui automüüjalt tellida.

Auto on mõistlik enne üleandmist korda teha. Kui auto on juba müüja käes, sellele enam ligi ei pääse ja mingeid väiteid vaidlustada võimatu.