Uhkusega saab öelda, et Eesti on raamatukogude maa. Meil on tublisti üle 800 raamatukogu, sealhulgas 513 rahvaraamatukogu, mis on väikeriigi kohta muljet avaldav arv. Ajal, kui paljudes väiksemates kohtades on kool, postkontor ja apteek kinni pandud ning ka pood hingusele läinud, on raamatukogudest saanud piirkonna keskused, külaelu tugipunktid. Nii mõnigi omavalitsus on hoidnud kõigest hoolimata kohaliku kogukonna jaoks vähemalt raamatukogu lahti.
Juba ammu on raamatukogud midagi märksa enamat, kui vaid kohad, kus raamatuid laenutada ning ajalehti ja ajakirju lugeda. Nad on laiemas plaanis sidusa ühiskonna ja elukestva avastamise keskused – aken informatsiooni, teadmiste ja kultuuri juurde. Enam kui kaks kümnendit on neis olnud tagatud ligipääs arvutitele ja tasuta internetile. Uusi rolle ja ülesandeid on raamatukogudele aja jooksul aina juurde tulnud. On kohtumised kirjanikega, väikesed kontserdid ja erinevad õpitoad. On rahvaraamatukogusid, kust saab postmarke osta, pakke ja kirju saata, kus saab kaugtööd teha, aga ka laua- ja õuemänge või muusikariistu laenata.
Ega kui mõistus ei võta siis on hakatud tähtsustama pühakirja tekste, asjalikke raamatud mis ühiskonda meil edasi aitaks meil ju enam trükki ei võeta.