Nüüdseks on vist kõik Eestimaa paigad oma öökülmad kätte saanud ja need on närtsitanud mustaks seni lillekastides õilmitsenud suvelilled. Nii valitsebki seal nüüd must tühjus, kuni ükskord lumi maha tuleb ja kastid valgete mütsidega katab. Aga miks mitte istutada neisse mingi selline silmailu, mille välimust ei riku ka külmakraadid?
Viimasel kümnendil on sel eesmärgil näiteks tohutu populaarseks saanud kanarbikud ja eerikad. Sügisel pakuvad igasugused lillepoed neid ka suures valikus. Paraku pole värvivalik eriti lai – nii kanarbike kui ka eerikate värvigamma läheb valgest üle erinevate roosade toonide tumepunaseni. Aga mis siis! Värvivaesel ja pimedal ajal on ka kõige lahjemast roosast rõõmu.
Nii kanarbikud kui ka eerikad on tegelikult igihaljad kääbuspõõsad, mida kasvatatakse enamasti üheaastaste hooajataimedena. Eerikad on pärit subtroopikast ega kannatagi meie talvi. Juba umbes viis kraadi alla nulli tapab ta, aga eerika fenomen on, et surnud taim näeb ikkagi kevadeni välja just nagu elav ega kaota oma ilusat nägu. Et ta oma erksavärvilisi õisi maha poetama ei hakkaks, võib taime juukselakiga tugevalt üle pihustada.
Kanarbik kasvab meie kliimas aga ka püsikuna. Tema pikemal pidamisel on siiski kaks probleemi: esiteks vajab ta kasvamiseks haput ja liivast mulda päikesepaistelises kohas, teiseks juurdub ta tohutu aeglaselt. Sellepärast saab kanarbikku püsivalt kasvatamiseks istutada ainult kevadel – aga kevadel lillepoed meile neid ju ei paku. Lootus, et kevadel istutame kanarbikud edasi turbapeenrasse ja nad rõõmustavad meid seal veel kaua, on enamasti määratud luhtuma. Pole meie kanarbik ju lillekastis jõudnud juurduda, kuigi püsib samuti kevadeni üsna elavat nägu.
