Kuidas meid videopildi abil mõjutatakse?

Tema saatusekaaslane, kahekümnendates aastates mees, keerab telefonikaamera tüdruku pealt taas enda poole ja räägib, kuidas tosin Kurdistanist ja mujalt pärit inimest on Valgevene ja Läti piiril lõksus.

Valgevenesse tagasi nad enam ei saanud, üle Läti piiri Euroopa Liitu piirivalve neid ei lasknud ning nad olid juba ööpäeva lageda taeva all veetnud. Aga siis oli juuli, ilm oli veel soe ning videos põgenikena esitletud inimesi oli Valgevene oma riiki meelitanud ning sealt edasi liikuma survestanud sadades, mitte veel kümnetes tuhandetes.

Kasutasin seda videolõiku Zoomi koolitusel, millel septembri alguses osales üle saja vene, ukraina ja gruusia ajakirjaniku. Koolituse korraldas üks Saksamaa migratsiooniga tegelev instituut, mis tahtis idanaabrite ajakirjanikele õpetada migratsiooni tasakaalustatud käsitlemist.

Kolme minuti pikkune videolõik oli eetris ühes lugupeetud ja usaldusväärses avalik-õiguslikus Euroopa telekanalis. Näitasin videolõiku idariikide ajakirjanikele ning palusin neil hinnata: kui tasakaalukas see on?

Selles loos said kõige pikemalt sõna kahe piiri vahele lõksu jäänud inimesed, aga ka Läti piirivalve esindaja. Diktori tekstis mainiti ära, et Valgevene diktaator Aljaksandr Lukašenka kasutab migrante relvana oma naaberriikidele ning kogu Euroopa Liidule Valgevene opositsiooni toetamise eest kätte maksmiseks.

Kuigi tekst oli uudises tasakaalukas, ilmestas eri inimeste juttu emotsionaalselt mõjuv pilt piiril lõksus olevatest inimestest. Kuna tavaliselt mõjutab just pilt inimeste emotsioone, eeldasin, et lõik häälestab ajakirjanikud kaasa tundma kannatajatele ning oma piiri jõuga kaitsva Läti vastu.

Ent eriti Venemaa suurlinnade ajakirjanike arvates oli uudis tasakaalust väljas piiril lõksus olevate inimeste või vähemalt nende esindajana esineva inimese kasuks. Ajakirjanikud tajusid selles videolõigus piiril esineva inimese soovi mõjutada ajakirjanduse kaudu avalikku arvamust ning saavutada selle abil Euroopasse pääsemine.

Ajakirjanike jaoks on migratsioonist rääkides soovituslikud viis eetikareeglit. Lisaks nõudele olla täpne ja erapooletu soovitab üks neist reeglitest esitada sellised kontrollküsimused: „Kas me anname migrantidele hääle? Kas me kuulame kogukondi, kust nad läbi lähevad või kellega ühinevad? Uuri, kuivõrd ennast kogukondade ja migrantide eestkõnelejana määratlenud inimesed seda tegelikult on.”

Neid reegleid on hea teada ka tavalistel meediatarbijatel. Ühelt poolt oli kolumni alguses kirjeldatud videoloos migrantidele antud hääl, neid ei olnud kujutatud suure hirmutava massina. See on võte, mida meediatarbijate märkamatuks migrantide vastu häälestamiseks tavaliselt kasutatakse – üksiku pagulase kujutamise asemel näidatakse neid telepildis või fotol dehumaniseeritud massina.

Paraku polnud ajakirjanikul võimalik kontrollida, kas Läti piirilt oma telefoniga südantlõhestavaid kaadreid filminud inimene on tegelikult ka pagulaste eestkõneleja või Valgevene eriteenistuste poolt ette valmistatud provokaator, kes saab oma esinemise eest raha. Samas oli toimetusel suur kiusatus kasutada üliemotsionaalset videopilti, mille oli ise tootnud ja edastanud inimene kohast, kuhu ühelgi ajakirjanikul juurdepääsu pole.

Kui suvel võis sellistel videolõikudel olla veel mõju avalikule arvamusele, siis nüüdseks on Valgevene president Lukašenka vindi üle keeranud. Usun, et eurooplaste enamiku arvates vastutavad praeguses olukorras end Minskisse lennutada lasknud ning sealt Euroopa Liidu piirile veetud inimesed ise vähemalt osaliselt selle eest, et neid inimrelvadena ära kasutatakse.

Praegu Valgevene piiril toimuv teeb tohutu karuteene päris põgenikele – näiteks afgaanidele, keda võib kodumaal tõesti ähvardada piinamine ja surm. Praegune uut tüüpi kriis sunnib Euroopa riike ja ELi oma piire füüsiliselt lukku panema, häälestab tegelike abivajajate vastu avalikku arvamust ning võib muuta senist põgenike vastuvõtu reeglistikku.