Jalgratas on üks ütlemata mõnus liiklusvahend, eriti suvel – jõuab kohale kiiremini kui jalgsi, pole vaja muretseda parkimise pärast ning rattaga sõitmine aitab end ka vormis hoida. Paraku toob rattahooaeg igal aastal kaasa õnnetusi ja enamasti jääb nendes kannatajaks just nõrgem pool ehk rattur.
Nädalavahetusel oli Läänemaal ratturitega kaks õnnetust, mõlemad klassikalised ja täpselt „õnnetus hüüab tulles”-tüüpi avariid. Esimene neist, laupäeva hommikul Taeblas juhtunu, oli ehe näide sellest, mis võib juhtuda, kui liiklusreeglitele vilistatakse. Reegel ütleb, et jalgratturil ei ole auto suhtes eesõigust, kui ta ületab ülekäigurajal teed sõiduvahendi seljas. Eesõigus on alles siis, kui ta enne vöötrada ratta seljast maha tuleb ja üle tee minnes ratast käekõrval lükkab.
Igapäevases linnaliikluses näeb seda, et sõitja enne ülekäigurada tõepoolest ratta seljast maha tuleb, pigem harva. Enamasti teevad seda vanemad prouad. Hoopis tavalisem on pilt, kus rattur sõidab uljalt täie hooga ülekäigurajale, vahel suvatsemata isegi vaadata, kas auto tuleb, ja autojuht vajutab pidurid blokki, et ratturile mitte otsa sõita. Enamasti õnnestub auto pidama saada ja kõige hullemaid tagajärgi vältida, kuid mitte alati.
Ratturite ja autojuhtide vahel tundub valitsevat igipõline vastasseis nagu hiirel ja kassil Tomi ja Jerry multikates. Autoroolis istudes on ilmselt iga juht siunanud mõnda ratturit, kes sõidab liiga keset teed, ei näita pööramisel suunda või ilmub kõnniteelt sõiduteele ootamatult. Samamoodi on ilmselt iga rattur kirunud autojuhte, kes sõidavad mööda liiga lähedalt või lihtsalt ei hooli ratturist. Tegelikult on mõlemad, nii autojuht kui ka rattur, liikluses võrdsed – nii et natuke rohkem üksteisega arvestamist tuleb igal juhul kasuks. Täpselt samamoodi, nagu tuleb kasuks liiklusreeglite järgimine, sest siis on õnnetused vähem tõenäolised.
Kae õudu. Nägin Taeblas avarii paika. Kergliiklus tee liitub ülekäigu rajaga. Otse ei saa sõita. Autojuhil oli kohustus jälgida teed mitte telefoni. Nii kui loom teepervel askeldab,on kohe pidurid peal. Täna oli situatsioon Järvel kus jäin pidama,et rattur üle lasta. Oskasin arvestada,et ta ei tule ratta seljast maha ja lasin üle.
“Oskasin arvestada,et ta ei tule ratta seljast maha ja lasin üle.” Ühesõnaga autojuht peab olema selgeltnägija ! Liiklusseadusesse kohe klausel sisse st.lube ei saa kui poleselgetnägemise võimeid ?
Seal lõigul ei ole vaja selgeltnägemist. Seal on ajud mängus.
Tean jalgratturi ja autojuhina Taeblas vaid üht ohtlikku ülekäigurada. See ei asu läbisõidutee Palivere poolses otsas vaid Haapsalu poolses. Palivere-poolne on kergliiklustee kohalt pimedas hästi valgustatud, ent tol teisel on nähtav vaid ‘sebra’. Taust, millelt jalakäia sebrale hüpata võib, on tume (vist puude-põõsaste tõttu). Ajaleheuudised pidanuks täpselt näitama, kummal ülekäigurajal õnnetus juhtus. Kui Perspektiiv väidab, et Haapsalu-poolsel, on ta jutt loogiline ning kehtib ka valgel ajal liikunud jalgratturi kohta. Jalgratturitelt ei tasu eeldada rohkem mõistust kui koolieelikult. Nii on ka (liikluskoolitatud) autojuhile parem, sest kokkupõrkes õigeksjäämine ei muuda tema päeva kuigivõrd helgemaks.
Linnaliikluses- tänavatel tuleb rattaliiklus keelata, igasugu tõuksid ja jalgrattad jäägu õuealadele ja kindlati kesklinnast välja. Tartus on isegi keelumärgid väljas jalakäijate alade juures.
Miks pandi taeblas kiiruskaamera otse 50 märgi järele… selleks, et trahviraha kasseerida nende pealt, kes hoogu kohe asulasse sõites maha ei jõua võtta. Kui tähtis oleks liiklusohutus, oleks kaamera pandud ülekäiguraja lähedusse ning mõlemapoolne. Sama koht Uuemõisa väljasõidul, kus trahvitakse neid, kes asulast väljasõitmisel liiga vara kiirendama hakkavad. Ei ole veel näinud , et kiirust mõõdetakse mõne teise Haapsalu ülekäigurajale juures, mida reaalselt inimmassid igapäevaselt kasutavad ning kus oht kihutaja alla jääda on suurem. Kasseerimine on tähtsam, kui liiklusohutus.
/… selleks, et trahviraha kasseerida nende pealt, kes hoogu kohe asulasse sõites maha ei jõua võtta…/
Kuidas ei jõua? Hoo võtad maha juba 70-märgiga.
See, kui autojuhid näevad jalgrattaga ülekäigu ületamist ja järeldavad sellest, et rattur ei tunne liiklusseadust pole õige. Liiklusseadus ei keela seda. Eesõigus ja keeld pole sünonüümid. Kui autojuht pidurdama ei pea (jalgrattur ei võta autojuhilt tema eesõigust), siis on kõik korrektne. Korrektne on ka see, kui ülekäigurajale lähenedes aeglustad ja jääd jalgratta peal oma võimalust ootama. Kuna eesõigus puudub, siis ei pea autojuhid teed andma ja jalgrattur ületab jalgrattal tee siis, kui autod möödunud. Kui nüüd autojuht oma eesõigusest loobub ja jalgratturile teed annab, siis see on tervitatav. Lubatud on sel juhul see ületus teha ka jalakäija kiirusel sadulas olles.… Loe rohkem »
igapäevase rattasõitjana saan öelda, et rattasõidu eelis autoga liiklemise ees ongi mugavus ja kiirus ehk siis igasugune point selle liiklusvahendi kasutamiseks kaob ära kui ei ole läbi mõeldud jalgrattaliikluseks tehtud trajektoorid. Kui igal tänavaotsal on vajadus rattalt maha tulla või kergliiklusteele pääs on ajuvaba kohapeal (nt. Keila mnt ristmik Rannakülas) siis loobutakse sellest tegevusest kui ajaraiskamisest ja istatakse hommikul jälle taas üksinda autosse et tööle minna kuigi on paras jalgratta vahemaa. Lisaks see rattalt maha tulek ja peale minek on omamoodi liiklusohtlik, sest eriti lapsed kipuvad pidurdama liiga järsult ( ei oska arvestada inertsi) ning vanemad inimesed ei saa kohe… Loe rohkem »
alles eile oli mul juhus, kus mingi papi keset päeva ületas teed, rattal end kramplikult püsti hoides, diagonaalis !!! seljaga minu poole. teda ei häirinud mitte miski, ei vaadanud ta kordagi mujale kui enda ette jne. jäin siis seisma ja ootasin kuni ta üle sai …
Rattalt mahatulekuga ülekäigukohal on veel konks, mille kohta võib laulusõnu parafraseerides öelda: mees, sa ei tea, kui kiiresti ma seda teen! Norm füüsilises vormis ratturil pole raske hoo pealt sadulast hüpata ning esimesena ülekäigurada puudutada. Kas ta siis mitte kohtukulli ees võitjaks ei jää? Aga autojuht vajab pisutki reageerimisaega. Vältimaks mõttetut auseisakut ja auto peatuma sundimist on mõnikord siiski mõistlikum rattaga kohe ülekäigurajale sõita. Täiskasvanud, autojuhipraktikaga jalgrattur suudab hinnata, kas lähenev auto peab tema pärast pidurdama või ei. A see pole soovitus vaid selgitus, miks mõni autojuht võib näha rattaga ülekäigurajale sõitjat no nt. 100 m kaugusel temast. Mind isiklikult… Loe rohkem »
igat ratturit läbi lasta pole autojuhile ajaraiskamine, pealegi õhusaaste aspektist täitsa mööda seadus, sest tavaliselt ei peatu ainult üks auto, vaid terve tossutav joru
rohkem kaheselt tõlgendatavaid seadusi liikluses
Kordan igaks juhuks üle, et teatud juhtudel on jalgratturil ülekäigurajal eesõigus ka ratalt maha tulemata. Nimelt siis, kui auto pöörab teele, mida rattur parasjagu ületab.
Miinuste ladujad ei tunne ilmselt liiklusseadust ning on seetõttu kaasliiklejatele üliohtlikud.
Aga sa loe teisi punkte ka!
Millist? Teised punktid ei tühista seda punkti.
Liiklusseadus § 17. Tee andmise üldised kohustused
(5) Mitterööbassõiduki juht peab andma teed:
2) jalakäijale, JALGRATTURILE, tasakaaluliikuri juhile ning mopeedi- ja pisimopeedijuhile, kes ületab sõiduteed, millele juht pöörab
Meelega ei tohi autoga jalgratturile ega jalakäijale nsgunii otsa sõita, olgu ta pööramise peal või mitte. Liikluses peab vastastikune arusaam tekkima, mitte paragrafiga vehkima.
Paragrahvi, sry
Ei sõidetagi meelega otsa, kuid õnnetuse korral on väga oluline, kes süüdi jääb. Peale haiglast välja saamist võib süüdi olevat ratturit oodata rasvane remondiarve kriibitud Mercedese eest.