Kui koroonaviirus selle aasta kevadel tuurid sisse sai ja valitsus eriolukorra välja kuulutas, ei uskunud ühel hetkel enam keegi, et söögi- ja lõbustusasutused ning turismisektor sellest terve nahaga välja tulevad. See tundus veel suve hakulgi ebatõenäoline, eriti pärast seda, kui hakati rääkima võimalusest, et kõik traditsioonilised suurüritused, mis ka majanduslikus mõttes on Haapsalu suve lahutamatu osa, jäävad ära. See kõlas nagu matuseteade äridele, mille tegevus rajaneb inimeste soovil koos aega veeta.
Aga kõik läks teisiti, sest osal Eesti elanikest oli pealesunnitud koduarestist nii kõrini, et kohe, kui valitsus lubas ust paotada, tormati rõõmsalt marjamaale. Nagu ütles mõni aeg tagasi ka Go Busi juht Andrei Mändla, olid Lääne-Eesti poole suunduvad bussiliinidki sõitjaid täis. Kui mujal Eestis, eriti Tallinnas, jäid paljud toitlustus- ja lõbustusasutused klientide puudusel kiduma ja nii mitmedki on nüüdseks uksed sulgenud, siis Lääne-Eesti ja saared said endale kõik need inimesed, kes olid otsustanud kaotatud aja tasa teha ning lõbutseda.
Fakt, et siseturism just Haapsalu poole liikus, tõestab, et midagi on siin õigesti ja hästi tehtud. Ainult ilus olemisest ei piisa. Et Haapsalu oli atraktiivne ka suurüritusteta, näitab, et linn on end kaubamärgina tõestanud.
Tõsi – palju aitas kaasa seegi, et koroona tõttu ei pääsenud inimesed välismaale ja neil tuli puhkuse veetmiseks leida alternatiive kodumaal. Et siseturistid suutsid paljude peamiselt turismihooajast elatuvate Hapasalu ettevõtete kassa välisturistide asemel peaaegu samal tasemel ära täita, näitab, kui suur potentsiaal oli seni tegelikult kasutamata.
Kui paljud ettevõtjad ütlesid juba kevadel, et kriis sunnib ellu jäämiseks alati uusi lahendusi otsima, siis siin on vastus – tuleb leida uusi mooduseid, kuidas paremini kõnetada meie oma eesti inimest.
Sõnavabadust ja demokraatiat Eestis ohustab vihakõne kriminaliseerimine.
Oravate juhtimisel dekriminaliseeritri sajandivahetuse paiku kõigepealt solvamine ja laim, siis ametialane lohakus ja ametiseisundi kuritarvitamine. Miks?
Just sama “miks” on ka selle esimese väite põhjendus.
Vihakõnet on mõtet kriminaliseerida vaid siis, kui kriminaliseeritud on uuesti ka vihakõne kolmikvennad solvamine ja laim. Vastasel korral on sarnane olukord, et liikluses võib näiteks paaritutel kuupäevadel alkoholijoobes autot juhtida ehk ainult vihakõne kriminaliseerimine ohustab demokraatiat ja sõnavabadust!
hapasalu potensiaal seisab jõude, pange kuulutus KB-sse, ehk mõnd huvitab
Niiet rohkem koroonat! Elagu koroona! Kõigi Maade Koroonaülistajad, Ühinege!!!
Võib ka öelda, et vähem maailma mööda ringilaaberdamist, rohkem oma armsast kodumaast hoolimist. Selliselt võiks ellusuhtumine olla ka ilma koroonata. Enne ll MS, kui reisitehnika polnud igale reakodanikule taskukohane, suvitatigi rohkem kodumaal. Eksootilised katkud jäeti möllama Aasiasse ja teeteod Lusitaaniasse.
Keskajal ei satutud naaberküllagi, tundus kauge ja asja ka polnud. Nüüd, paraku, on ajad ja kombed muutunud.
Minu kommentaar polnud teoreetiline vaid ajendatud konkreetsest mitte-maailmahulgusest, kes nakatus koroonasse ja mitte-eksootiliste taimede huvilisest, kes peab flokside-bojengide vahelt püüdma ämbrite kaupa teetigusid siinsamas Haapsalus. Liikumise ja suhtlemise suhtes on aga selline ettepanek: tulge autost välja, käige jala, sõitke jalgrattaga, kallid kaasmaalased. Praegu on kahjuks nii, et kui kodutänavast keegi kalmistule kantakse, näeb uusasukaid vaid vilksamisi möödasõitvast autost. Varsti ei tunnegi kedagi nagu kortermaja trepikojas. PS. Ükspäev sai Hiiumaal käidud, minnes rattaga, tulles autoga. Rattasõidu pool võimaldas ikka kordi rohkem suhtlemist – nii kohalike kui teiste saarekülalistega. Ei ole mina aru saanud, et Itaaliat külastanud kuidagi rohkem kirgastuks. Ehk siis,… Loe rohkem »