Läänemaa uued koolid ei ole Eestis ainsad, kus raamatukogusid enam pole või on need teistsugused – sellised, millega me ei ole harjunud. Ja mõnes mõttes tõepoolest – miks ei võiks raamatukogu olla avar, avatud ruum, kus läbi jalutades riiulitele pilk heita ja midagi kaasa napsata või seal istudes aeg-ajalt tervel fuajeel silma peal hoida?
Raamatukogus ei käi sugugi kõik lapsed, tõsiseid raamatuhuvilisi on igal ajal olnud pigem vähe kui palju. Aga kui kõik lapsed nagunii iga päev raamatukogust läbi käivad, sest raamatukogu on ühtaegu koridor või fuajee osa, siis hakkab ehk rohkem lapsi ka raamatuid lugema. Kolmandaks on olemas rahvaraamatukogud, kus nagunii on palju rohkem raamatuid, kui kooliraamatukogus eales saaks olla. Milleks siis dubleerida?! Õpivadki lapsed juba varakult rahvaraamatukogus käima.
See kõik võib nii olla, aga pigem ei ole. Esiteks ei ole iga riiulitega täidetud paik veel raamatukogu. Bussi- ja lennujaamadesse tekkinud raamaturiiulid on toredad asjad, kust ajaviiteks lugemist võtta, kui isu peaks tekkima. Need nn raamatukogud kohtades, kus on vaja aega viita, ei ole raamatukogud selle sõna tõsises tähenduses, isegi vastupidi. Raamatukogu nimelt ei ole koht, kus aega viita. Raamatukogu on paik, kus midagi uuritakse, loetakse, õpitakse, st tehakse tööd, süvenemist nõudvat tööd, ja sellist tööd ei saa teha avatud ruumis. Veel vähem saab seda teha ruumis, kust pidevalt läbi vooritakse. Kõik, keda see jutt veel ei veena, peaksid töötama avatud kontoris. Kusjuures – avatud kontorites viibivad ainult kontori töötajad, sealt ei voori läbi need, kellel pole kontoriga pistmist.
Ka kool, vaatamata kogu oma „õpime mängides” ideoloogiale (see on sama moodne kui avatud kontorid ja nüüd siis ka koolimajad) on samuti koht, kus tehakse tööd – õpitakse ja õpetatakse. Avatud ja väikesed raamatukogud kahandavad tarkust ja austust raamatu ning raamatukogude vastu.
