Mõned aastad tagasi kirjutas Moskva Kõrgema Majanduskooli politoloogiaprofessor Sergei Medvedjev vene Forbes’is kolumni geopoliitilistest oblastikomiteedest.
Tegemist on Venemaal (ja kahjuks mitte ainult Venemaal) väga levinud mõtlemisega, et terve maailm on jagatud regioonideks, mida valitsetakse tsentraalselt ühest keskusest. Umbes nii, nagu nõukogude ajal eksisteerisid oblastid – administratiivsed ringkonnad, mida juhtisid kommunistliku partei kontrollitud oblastikomiteed. Ühesõnaga, Euroopa on oblast, mida valitsetakse Brüsselist, mida omakorda valitsetakse Washingtonist. Siis on Hiina, Venemaa, Lähis-Ida, Aafrika, Lõuna-Ameerika. Kõige kurjem oblastikomitee asub Washingtonis, kust üritatakse kontrollida kogu maailma ja manipuleerida ning orkestreerida kõiki sündmusi. Tuleb vist ka meile tuttav ette? Sellist narratiivi levitatakse ka meil. Näiteks sattusin kunagi Venemaa televisiooni jutusaate peale, kus armastatud eurosaadik Yana Toom väitis, et Eestil pole oma välispoliitikat ja seda tehakse hoopis Washingtonis. Siia juurde kõik need jutud, et Euroopa Liit on sarnane Nõukogude Liiduga ja Brüssel on uus Moskva. Sergei Medvedjev lõpetas oma kolumni iroonilise märkusega, et Venemaal peaks ära keelama sõna „geopoliitika” kasutamine, sest just geopoliitikast vahutamine on oblastikomitee teooria platvormiks.
Mis on oblastikomitee kontseptsiooni juures valesti? See eitab n-ö väikeste tegijate agentsust. Agentsus on akadeemilises keeles õigus ja võime ise otsustada ja käituda. Oblastikomitee teooria sätestab, et väikestel riikidel ja rahvastel pole ise otsustamise õigust. Eestit valitsevad mingid müstilised onud ja tädid Brüsselist, kes omakorda kuulavad Washingtonis resideeruva onu käske. Ühesõnaga, oblastikomiteede maailmas on Eesti mängukann, millega opereerivad suured riigid. Olen Venemaal kuulnud isegi ajaloolaste suust väidet. et väikeste riikide saatuseks on saada suurte riikide poolt alla neelatud. Kui juba ajaloolased niimoodi arvavad, mida oodata siis Venemaa tavakodanikust?
Oblastikomitee teooria mõtteviis elab muidugi väga hästi ka mikrotasandil. See väljendub arusaamas, et ükskõik, mis ka ei juhtu, alati on kusagil mingi niiditõmbaja. Tuleb lihtsalt esitada küsimus: „Kellele see on kasulik?” ja õige vastuse korral selgub ka vandenõu tagamaa.
16aastane rootsi kliimaaktivist Greta Thunberg on paljude inimeste arvates kellegi poolt manipuleeritud. Teatud mõttes on see isegi au, kui seda väidavad kaks maailma vaata et olulisimat poliitikut – presidendid Donald Trump ja Vladimir Putin. Aga seda väidab terve müriaad ka väiksema staatusega inimesi. Teatud mõttes on äärmiselt kummastav, et terve hulk täiskasvanuid usub siiralt, et noorel inimesel ei või olla oma arvamust ja soovi seda ka kuuldavaks teha.
Kui vaadata Greta Thunbergi tegemisi kõrvalt, siis pole seal midagi ennenägematut. Keskkonnaaktivism eksisteerib Lääne-Euroopas vähemalt 1960. aastate hipidekaadist alates. See oli aeg, kui pikajuukselised poisid ja tüdrukud aheldasid ennast puude külge, lasid farmides kanu vabadusse, marssisid linnatänavail, protestides vaalade küttimise vastu ning lamasid tuumajäätmeid transportivate rongide rööbastel.
Elasin 1990ndatel Saksamaal ja seal oli selline keskkonna säilitamise eest võitlev rohujuureaktivism täitsa tavaline, ehkki selleks ajaks juba vaikselt hääbuv nähtus. Võib täitsa olla, et Eesti gretafoobid lihtsalt pole harjunud sellega et hulk ökoloogiat jutlustavaid hipisid otsustab oma tegevuse läbi maailma parandada. Eks ta ole, sellise idealismi üle on Eesti vabariigis alati naerdud.
Gretat PR-manipulatsiooniks pidavad inimesed ei saa aru, et aktivism peabki toimuma kaamerate ees ja läbi rasvaste pealkirjade ajalehtede esiküljel. Vaadake Greenpeace’i – nemad rihivad oma asju nii, et televisioon oleks kohal, kui nad midagi teevad. See kõik aga ei tähenda, et keskkonnaaktivistid ei usuks sellesse, mida nad teevad. Usuvad küll ja kuidas veel! Näiteks sügisese külma ilmaga tundide kaupa raudteerööbastel lamamine nõuab usku ja fanatismi.
Kuulutades Greta Thunbergi mingite müstiliste jõudude mängukanniks, eitavad selle väitjad Greta Thunbergi agentsust – seda, et tal on oma ideed ja tahe. Tegelikult kasvatatakse Skandinaavias lapsi juba maast madalast väga iseseisvaks ja mulle pole üldse üllatav, et teismeline tüdruk hakkab varases eas võitlema… mille eest iganes. Kusjuures ökoloogiline mõtlemine on Rootsis enam-vähem tsiviilreligiooniks.
Kui aastakümneid tagasi oleks Greta-laadne ökoaktivist jäänud tähelepanuta, siis tänapäeva meediavõimaluste juures katapulteerus ta uudistestaariks. Ja seda ongi aktivistile ju vaja. Miks see aga tekitab massilist agressiivset vastureaktsiooni? Kohati on tunne, et kõik obkomiteooria pooldajad instinktiivselt võõristavad oma peaga mõtlemist ja sooviksid selle kõikides vormides elimineerida. Las nemad seal obkomis mõtlevad ja vastutavad.
taga on globalistid.
kellele selline artikkel, Aivar?
Meie Eestlased peame seda eriti tõsiselt võtma sest meie oleme suured looduse reostajad ! Meie ökoloogiline jalajälg on muidugi palju suurem kui maailma suurte kontsernide,eelkõige ameeriklaste omade.
Meie ju taaskasutame peaaegu kõik ja mida ei kasuta selle veame metsa alla,igal kevadel korraldame Teeme Ära ja jälle hakkame ülejääki metsa alla vedama !
Loodust tuleb hoida ja seda igal tasandil aga mitte kampaaniatega ! Üleöö korralikuks pole võimalik muutuda aga häbiväärne on lapsi selleks ära kasutada!
omg, miks nii paljud inimesed soodaks keeravad!? Igavusest? Mine tootvale tööle, ei hakka igav! Luban!
kui Sorose ja muude liberastide kamp tahab enda sõnumeid edastada siis ei pea seda autistist Greta suuläbi tegema. Aga kui seda välja öelda siis oled sa rahva vaenlane. Jooma ajab selline liberalissimus
kulla kolumisti – eestil pole väga paljusid iseseisvaid poliitikaid ja need on euroopa pühakirjatekstidega keelatud. Lustagem näitena põllumajandus või kaitsepoliitikast ja lõpetades hariduspoliitikaga. Uuri ennem järgi kuidas asjad on siis tule ulguma.
Hmm. Esiteks puudub Gretal elukogemus. Teiseks ka akadeemilised teadmised. Tema nn. oma arvamus on kujunenud vastavalt saadud infole. Kolmandaks on tegu teismelisega, kes on mässumeelne ja lisaks vankumatult sihikindel tänu oma aspergeri sündroomile. Igal neist on oma kiiks, temal sattus olema sedavõrd suur mure kliimamuutuste pärast, et kuulu järgi lõpetas rääkimise ja söömise, nii et ta vanematel ei jäänud muud üle, kui ka oma tegevusi muuta. Kas Greta mure on adekvaatne? Kahtlen selles. Kuid see haakub ideaalselt teatud huvigruppide teemaga. Ja sel moel on ta jõudnud kongressile oma arvamust avaldama ja meedia tähelepanu alla. Kui Greta oleks sündinud teistsugusesse perre,… Loe rohkem »