Nicolás Maduro jõhker ja ebapädev režiim Venezuelas on kaotamas diplomaatilist tunnustust. Selle asemel on USA ja selle tähtsamad Euroopa liitlased tunnustamas presidendi kohusetäitjana Rahvusassamblee juhti Juan Guaidód.
Kui see viib konflikti kiire lahendamiseni, süvenevad vähesed üksikasjadesse. Ajalugu näitab meile paraku seda, et diplomaatilise tunnustuse kasutamine relvana on keeruline ettevõtmine. Enamik lääneriike boikottis pärast bolševistlikku revolutsiooni uusi Nõukogude võime. See tulenes lootuse (et kommunistlik eksperiment jääb ajutiseks) ja hirmu (et see võib levida) segust. Euroopa riigid sõlmisid diplomaatilised suhted küllalt kiiresti (alustades Eestist 1920. aastal); USA ootas 1933. aasta novembrini. On raske näha, mida sellega saavutati.
Lääs tegi samalaadse vea Hiina kommunistlike võimudega, kelle puhul ootas enamik riike seni, kuni Peking võttis 1971. aastal üle Taiwani koha ÜRO-s.
Sellega ei taha ma öelda, et sümboolsetel sammudel puudub väärtus. Kui Lech Wałęsast sai 1990. aastal Poola president, sai ta pitsati ja muud ametimärgid mitte ainult ametist lahkuvatelt kommunistlikelt võimudelt Varssavis, vaid ka Londonis asuva eksiilvalitsuse presidendilt. Äärealadel veedetud 50 aastat olid ennast ootamatult ära tasunud.
Eesti, Läti ja Leedu lipud rippusid USA välisministeeriumi fuajees kogu Natsi-Saksa ja Nõukogude okupatsioonide aja. Neid riike ei olnud enam de facto olemas, kuid Ühendriigid ja enamik lääneriike ei tunnustanud Nõukogude võimu nende üle de jure. See tundus mõttetu ja isegi eluvõõras hoiak külma sõja ajal.
Kui Balti riigid iseseisvuse taastasid, tasus see aga end ära. Riigid nagu USA ja Vatikan, kes olid okupatsiooniaastate vältel Baltimaade huvide eest hoolitsenud, tundsid õigusega uhkust. Need, kes ei olnud seda teinud, punastasid (Suurbritannia pidi näiteks 1990. algul maksma kolmele riigile 90 miljonit naela kompensatsiooni nende kullavarude eest, mille ta 1967. aastal Nõukogude võimudele üle andis).
ÜRO-s oli olukord vastupidine. Selle liikmed olid koos Nõukogude Liiduga ka Ukraina ja Valgevene Nõukogude Sotsialistlikud Vabariigid, kuigi suur osa maailmast teadis, et need “riigid” on pelgalt Kremli diplomaatilised käsualused.
Nad võeti 1945. aastal ÜRO liikmeks selleks, et Stalinit maailmaorganisatsiooni meelitada. Iseseisvusmeelsete tunnete tärgates osutus altkäemaks aga Trooja hobuseks. Kahel riigil oli hea meel juba toimiva, kuigi Nõukogude-meelse diplomaatilise teenistuse ja mõnede välisesinduste olemasolu üle.
Need asjad on endiselt tähtsad. Juhul kui Tiibet peaks ühel päeval iseseisvuse taastama, võib Suurbritannia kahetseda 2008. aasta otsust hüljata hoolimatul moel oma pikaajaline positsioon, millega ta käsitles Hiina võimu piirkonnas süseräniteedi (vasallvahekorra – BNS), mitte suveräänsusena. Nagu võis oodata, neelasid kommunistlikud võimud Pekingis järeleandmise alla, andmata midagi vastu.
Valgevene rahvusraada (BNR) on säilitanud eksiilis nõrga kohaloleku alates 1918. aastast pärast põgenemist bolševike ja Poola vägede eest, kes okupeerisid Valgevene riigi mõne nädala jooksul pärast selle sündi. BNR-i peamine ülesanne on vastu pidada: kui Vladimir Putini režiim otsustab tuua Valgevene mingisse uude riigiülesesse liitu või selle lihtsalt Vene Föderatsiooni inkorporeerida, võib välismaal asuva iseseisva riikluse kolde olemasolu osutuda tähtsaks.
Samas pole sümbolismist mingit vastast tegudele. Diplomaatilise tunnustuse nüansid võivad toetada poliitikat, kuid ei asenda seda. Suure surve all olev Venezuela opositsioon rõõmustab USA ja tema liitlaste toetusavalduste üle. Aga nii nagu vangistatud rahvad külma sõja ajal, loodab see millegi palju sisulisema peale.
***
Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute “Uus külm sõda” ja “Pettus” autor ja ajakirjanik. Ta töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.
