Marju Lauristin: EKRE tõi Eestisse islamistliku poliitkultuuri

Sotsiaaldemokraatliku erakonna juhatuse liige, emeriitprofessor Marju Lauristin ütles, et EKRE tõi tapmisähvarduste ja vägivalla heaks kiitmisega Eesti poliitikasse islamistliku kultuuri.

Marju Lauristin, sotside esimees Jevgeni Ossinovski on sel aastal kaks korda ähvardanud valitsusest lahkuda. Miks on sotsid ikka veel valitsuses?
Kus nad peaks olema? Ossinovski tuli ise valitsusest ära, aga sotsid ei ole ähvardanud valitsusest ära minna. Viimati valitsus tegi õiget asja [ÜRO rändeleppega – toim.], Isamaa tahtis seda väärata, aga see ei õnnestunud.

Jaanuaris, kui justiitsminister Urmas Reinsalu rääkis kanakarja kambakast, lubasid sotsid valitsusest lahkuda, teie riigikogu fraktsioon teatas, et ei toeta enam valitsust.
Mina olin erakonna juhatuses selle vastu, et valitsusest lahkuda, sest arvasin, et see ei ole õige ega aus Eesti vabariigi suhtes, et mingisuguse ministri sõnavääratuse pärast tekitada juubeliks valitsuskriis. Minu arvates need asjad on eri kaaluga. Ma suutsin juhatust veenda.

Kas võim on alati magus?
(Ägedalt.) Vastupidi, võim on alati kibe! Kui olete võimul ja vastutate, siis see on alati kibe. Võimul ei ole mingit magusust; magus on võibolla kõrvalt vaadata, limpsata keelt ja arvata, et issand, kui tore oleks – midagi teha ei ole, jõle mõnus. Võim on väga valus! See on ajakirjanike loll pealiskaudne jutt, et võim on magus. Katsuge olla sotsiaalminister!

Ma olen lugenud, et teil rebiti sotsiaalministrina 1993 kapuuts jope küljest.
Asi pole selles. Kujutage ette, et vastutate, peate silma vaatama 300 000 inimesele, kes ütlevad, et pensionist ei ela ära! Kas see on jube magus? Vastutus ei ole kunagi magus, magus võib see olla inimestele, kes südamega asja ei võta. Mina pole küll näinud, et nendele inimestele, kellega mina olen koos töötanud, on võim magus.

Te ütlesite, et Reinsalu lause „Aitab! Lõpetage kanakarja kambakas!” pole enamat kui sõnavääratus. Aga mulle tundub, et see lause kirjeldab tervet aastat iseloomustanud teemat: kuidas defineerida või uuesti aru saada, missugusedon naiste õigused ja kuidas mõista perevägivalda. Kas Reinsalu sõnavääratus ei ole mitte väike märk, mis näitab suuremat probleemi?
Selle vastu keegi ei vaidle, et perevägivald on oluline probleem, aga teistpidi ei olnud antud juhul küsimus selles. Kui vaatame konkreetset situatsiooni, siis see oli rünnak NO teatri vastu. See lõppes NO teatri kinnipanekuga. Kes selle üle õnnelik on? Jah, EKRE liige Jaak Madison ütles, et nad on saavutanud oma eesmärgi. Antud juhul esitati presidendile ultimaatum, et üks teater ei sobi lavastama vabariigi aastapäeva etendust – see ei ole põhimõtteliselt õige.

Aga miks on nii, et mujal võimas #metoo kampaania on Eestis tagasihoidlik?
Kampaania ei lahenda väga tõsiseid probleeme. Igas kultuuris, võibolla ka igas riigis on meeste ja naiste rollisuhted ning vägivalla mõiste nii sügavate juurtega, et mingi kampaaniaga, eriti ameerikaliku kampaaniaga ei ole võimalik ühiskonna häälestatust muuta. Eesti meeste häälestust, sügavat veendumust oma õiguses ei ole võimalik ameerikaliku kampaaniaga väärata.

Kas Eesti meeste arusaam naistest vajaks kuidagi kohendamist?
Küsimus ei ole Eesti naistes, küsimus on Eesti meestes. Eesti suurim probleem on see, et Eesti on ma ei teagi mis sajandist pärineva macho-kultuuri võimuses. Mees teab, mis mees teeb; mees saab, mis mees tahab; mehe sõna maksab; kes on majas peremees – need on kõik meile tuttavad ütlused, millel on sügav ajalooline taust. Neid ei saa ühegi kampaaniaga muuta.

Aga teie jutust saan aru, et selline suhtumine on probleem. Mis siis teha?
See on sügav ja lai probleem. Kasvatada! Maast madalast, perekonnas, koolis, igal pool.

Järelikult peame kannatlikult ootama.
Aga mis teha? Kas teie, mehed, peate ka ootama? Kas teie, mehed, olete muutnud oma suhtumist?! Kas teie olete eeskujuks iga hetk? Võtke õlut ja rääkige omavahel, kuidas mehed peavad muutuma!

Aga kuidas mõõta, kas ühiskond on muutunud?
Aga miks seda mõõtma peab? Kõiki asju ei saa mõõta, mõnda asja saab elus tunda. Näiteks kui jälgida levinud kõnepruuki – tõin selle kohta mõned näited. Meil on kultuuris sügavalt sees, missugune peab poiss olema, missugune peab mees olema, missugused on tema õigused. Kui ta oma õigust ei saa, siis on tal õigus vihane olla kogu maailma peale – see on sügavalt juurdunud. Minu jaoks on see kultuuri ja kasvatuse küsimus, mitte poliitiliste kampaaniate küsimus. Ma ei usu, et poliitiline kampaania aitab.

Tavaelus, olukorras, kus inimesed ei kontrolli, mida räägivad, tuleb välja, et kahetsusväärselt paljude loomulik hoiak on see, et mehel on alati õigus. Kui vaatame kasvõi sündimuse probleeme, siis naised on ikka süüdi, naised peavad mõtlema, kuidas sündimust tõsta. Ühesõnaga – naine teab, mis on naise roll ühiskonnas, ja mehe roll on, et raha tuleb teha. See on niisugune ürgkonservatiivsus. Huumori, poliitika ja kasvatusega saab seda nihutada tasapisi. Aga kuna teie tulite mulle ette heitma, et ma ei kiida #metoo kampaaniat, siis ma ütlen, et mulle ei meeldi ameerikaliku kampaania korras Eesti asju ajada. See ei ole päris õige. Te heitsite ette, miks me ei tulnud ära valitsusest. Eesti riigi stabiilsus ja tasakaal ning austus Eesti kultuuri vastu on palju tähtsam kui internetikogukonna ameerikalik kampaania. Need ei ole sama kaaluga asjad.

Te olete tartlane, järelikult olete tselluloositehase rajamise vastu.

Ma ei ole tartlasena tselluloositehase vastu, olen selle viisi vastu, kuidas ärimehed arvavad, et lähevad tagauksest valitsuse juurde ja arvavad, et saavad endale eritingimused, olgusee tselluloositehas või mõni muu asi, sest neid võib ju veelgi tulla. See oli see, mis tekitas üksmeelse kriitika Tartus, ka volikogus. Teine asi oli see, kuidas seda teemat käsitleti ameerikalike standarditega. NIMBY [not in my backyard ehk mitte minu naabruses – toim.] on jällegi ameerikalik slogan. Miks on nii, et see nii kergesti pimestab meie silmavaadet, mistõttu me ei saa enam aru, milles on tegelik probleem? Tegelik probleem on, kas niisugusel meetodilärimeestele eriõiguste andmine on põhimõtteliselt õige. Teine on see, kas keskkonda puudutavates asjades peame arvestama ainult formaalseid standardeid või peame arvestama ka inimestega, rääkimata kaladest. Rääkimata sellest, et Tartu ei ole teine küla Eestis.

Tartlaste jaoks oli oluline puhas looduskeskkond. Ma elan Emajõe ääres, ma olen oma näinud oma kodu aknast, kuidas Emajõgi on viimase viie aastaga kolm meetrit kinni kasvanud. Roheline tungib peale. Kui siis ärimehed ütlevad, et tuleb natuke fosforit juurde, vesi läheb natuke soojemaks, kasvab natuke kinni, no mis see siis teeb… Kui mina nendega kohtusin, siis küsisin, et kui vesi läheb soojemaks, kuidas see mõjub kaladele, sest kalamehi on Tartus kogu aeg elanud – siis ärimehed minu vastas üle laua ütlesid, et mõned kalad surevad välja, tulevad teised asemele.

See ei ole ometi tõsi. Kes nii ütles?

Absoluutselt sõna-sõnalt. Mis ma nüüd hakkan ütlema… üks neist kahest, arvake ära, kumb. [Tselluloositehase projekti tutvustasid ettevõtjad Margus Kohava ja Aadu Polli – toim.]

Keskkonnaministeeriumi ametnik ütles Tartu linnavolikogu istungil, et me vaatame, et kõik oleks standarditega kooskõlas. Seejärel tuli välja, et haisustandard on selline, et 15 protsenti ajast aastas võib olla hais. Meie ütlesime, et ülikoolilinnale ei ole see vastuvõetav, sest kui kasvõi üks aastas lubatud haisupäevadest satub rahvusvahelise teaduskonverentsi ajal olema, siis rohkem sellist konverentsi Tartus ei tehta. Selle peale öeldi, et teie küla asjad meid ei huvita.

Küünilisus, millega suhtuti Tartusse kui ülikoolilinna ja Emajõkke kui Eesti kõige pühamasse jõkke, see küünilisus, millega püüti enda eesõigusi läbi suruda iga hinnaga, see valelikkus, kui öeldi, et me oleme avatud arutama ka teisi kohti, aga meile teised kohad ei sobi – see võimendus. Ärimehed olid kujutlusvõimeta, nad olid võimetud aru saama, miks on inimesed vastu. Ka ajakirjanikud ei saanud aru, et see on väga erakordne, kui kõik erakonnad lepivad kokku – et selle taga peab midagi erilist olema. Siis veel 15aastane toormemonopol, kokkulepe RMKga, et teistsugune,säästlikum tehnoloogia enam tulla ei saa. Küünilisus öelda, et peame uurima, kuigi professorid ja akadeemikud, kes on seda eluaeg uurinud, ütlevad, et seda tehnoloogiat ei ole võimalik rakendada niiviisi, et fosforiprobleemi ei teki. Meile öeldi, et te saate 200 töökohta. Aga me ütlesime vastu, et tselluloositehase pärast võime kaotada 1000 kõrgepalgalist töökohta. Meile öeldi, et mis te sellest räägite, meid see ei huvita. Kõik need asjad kokku, küünilisus ja valelikkus võimendusid.

Selle kõige tulemusena öeldi äkki, et me ju teame, mis see on: „See on NIMBY, teil on NIMBY!” Öeldi, et lollid tulid võitlema oma õiguste eest! Ajakirjanduses näidati negatiivses kontekstis fotosid protestivatest inimestest Emajõe ääres ja öeldi, et see on hullus, mille pärast ei saa enam ühtki vabrikut rajada. Me oleme jõudnud olukorda, kus ajakirjandus võimendab hoiakut, et äri on äri ja inimesed pidagu mokk maas.

Kas ajakirjandus käitus ebaprofessionaalselt?

Vastupidi, tegutseti professionaalselt selle nimel, et inimesed ei seisaks oma õiguste eest! Ajakirjandus naeruvääristas inimesi, kes seisid oma õiguste eest.

Miks ajakirjanikud sellise positsiooni valisid?

Üks mu endine tudeng ütles, et tartlased tekitasid temas ebamugavust ja hirmu. Ma küsisin, et kas laulva revolutsiooni ajal oleks ka olnud ebamugav ja hirmus?

Kas ajakirjandus sai hakkama?

Millegagi ta hakkama sai.

Kas te sellele olete mõelnud, et kui võitlesite tselluloositehase vastu, siis tegutsesite viimaste konkurentidest ärimeeste huvides?

Vaadake, me ei võidelnud selle tehase vastu, me võitlesime sellise asjaajamise vastu. Kuidas tehti tehase rajamine Tartust kümne kilomeetri kaugusele peaaegu vältimatuks, et see on õige lahendus. Kuidas püüti meile selgeks teha, et see on see, mis on meie rikkuse ja õnne alus. Mingisugune tühine Tartu, mingi tühine ülikoolilinn ja mingi tühine Emajõgi peab selle lihtsalt ära kannatama, sest meie Tallinnas juba otsustasime, et see on kõige parem asi.

Kas edukas võitlus tselluloositehase vastu Eestis midagi ka muutis?

Võibolla ta andis arusaamise, et inimestest ei tohi üle sõita. Sest valitsus nüüd ka tunnistas, et sellist suurt planeeringut ei saa niiviisi teha, et kohalikud inimesed seatakse lihtsalt fakti ette. Seda see andis, minu meelest see on väga tähtis.

Miks see tähtis on?

Elame ju omal maal? Elame ju vabal maal? Äkki me tahame otsustada, mis siin maal toimub?!

Miks oli sotsidele nii tähtis, et Eesti liituks ÜRO ränderaamistikuga?
Sotsidele ja ka Reformierakonnale, kui ta oleks käitunud oma väärtuste järgi, on tähtis, et Eesti on rahvusvahelises õigusruumis kindlate reeglite kaitsja, sest väikest riiki kaitseb ainult see, kui rahvusvahelised reeglid peavad.

Peale selle peame nägema tegelikku ohtu, mis rändega kaasneb. ÜROs on raamistiku kokkuleppimine keeruline, sest enamuses on teised riigid, mitte rikkad riigid, kelle hulka ka meie kuulume. Kui ma olin Euroopa Parlamendis, siis nägin poliitikuid, kes häbenesid kaitsta oma kultuuri huve. Ränderaamistik ütleb vastupidi: tuleb arvestada ka nende riikide kultuuriga, kuhu inimesed rändavad. Raamistik ei too negatiivses tähenduses midagi uut. Ränderaamistik annab kindluse, et riikide vahel on kindlad reeglid, et ei kehtiks tugevama õigus. Me peame aru saama, et kui me ei lahenda Aafrika probleeme kohapeal, siis me rändest ei pääse.

Miks rändepakt Eestis nii kuumaks teemaks kujunes?
Pakti kasutati ära sisepoliitilises võitluses. See on väga õnnetu lugu, halb pretsedent, kui välispoliitika asub sisepoliitika vankri ette. Eesti poliitikas on olnud seni vaikimisi kokkulepe, et välispoliitikat ajame ühiselt, et Eesti on välispoliitikas usaldusväärne partner, et meil ei ole seda hirmu, et kui valimistel valitsus muutub, teeme välispoliitikas kannapöördeid. Väikese riigina on meile väga tähtis olla stabiilne ja usaldusväärne. Meile on tähtis olla oluline hääl seal, kus asju otsustatakse. ÜRO julgeolekunõukogu ajutiseks liikmeks saamine on tähtis, ainuüksi kampaania selleks saamiseks tõstab meie rahvusvahelist nähtavust ja kaalu.

Me oleme nagu tolmukübe gloobusel. Selleks, et keegi tahaks meid kaitsta, selleks peab meid esmalt nägema, ja nägema positiivses valguses. Kui meid nähakse ebausaldusväärse kärategijana, kus välispoliitika sõltub sisepoliitilistest tuuletõmbustest, siis see vähendab meie šansse, et meid võetakse tõsise partnerina, keda tahetakse kampa võtta. EKRE kahjustas Eesti riiki, kui tõmbas rändepakti oma poliitilise kampaania ree ette, oma hirmutamise vankri ette.

Aga EKRE liikmed ütlevad, et neil on õigus omada sellist seisukohta.
Sest et neid ei huvita, mis Eestist tegelikult saab. Neid huvitab ainult praktiline hetkekasu.

Miks te arvate, et neid Eesti ei huvita?
Ma näen, et nad teevad asju, mis on Eestile kahjuks.

Euroopa Parlamendi saadik Indrek Tarand lükati lossiplatsil pikali ja teda löödi jalaga. Kas te näete selles märki ühiskonna muutumisest?
Ühiskonnas ei ole midagi muutunud. Ma näen, et EKRE üritustele tulevad madala kultuuritasemega inimesed. Jalgadega löömist ja vägivalda on Eesti poliitilises kultuuris alati välditud. Isegi siis, kui Interrinne tungis Toompeale, ei olnud ühtegi kokkupõrget, kuigi pinged olid sügavad ja viha oli suur, ka siis hoiti rusikad taskus. Eesti mehed seisid Toompeal toona käed selja taga, et ei oleks ühtegi kokkupõrget. Tarandi juhtum näitas, et käte ja jalgadega poliitikas asjade õiendamisele antakse roheline tuli. Lossiplatsile toodi tapmisähvardused. EKRE on toonud Eesti poliitilisse kultuuri islamistliku poliitika. Kividega reeturite tappa ähvardamine on islamistlik kultuur. Meil ei ole sellist kommet kunagi olnud.

Mis EKREga peale hakata?
Mis nendega ikka peale hakata. Kõik nad on Putini sõbrad, ka Helme suur sõber Orbán on Putini suur sõber. Europarlamendis olid nemad esimesed, kes kaitsesid Venemaad. See on suur liikumine Euroopa ja demokraatliku maailmakorra nõrgestamiseks.

Kuidas sellega hakkama saada?
Eks valimised näitavad, kas tahame sellega hakkama saada. Kui ei taha, siis oleme hädas.

Kas see on nii, et kuigi meil on arvamusvabadus, siis mitte iga arvamus ei ole selline, mida arutada või piltlikult öeldes lossiplatsile tuua?
Muidugi on, aga seda ei saa keegi väljastpoolt keelata. Kuigi seadus keelab tapmisähvardused ja see on jama, et tapmisähvardustega pole midagi tehtud, sest need on kriminaalselt karistatavad. Igasugu imelikud ideed käivad aga sõnavabaduse juurde, eks siis on ka vabadus nendele vastu hakata ja teisiti arvata.

Kuhu piir tõmmata, et kelle mõte tasub arutamist?
Eks see ole igaühe oma asi. Tarkuse mõõt on igaühe oma. Väikeses riigis on riskimisruumi palju vähem. Ka Ungaris on vähem. Kui vaatan, kuidas Ungaris ülikoole kinni pannakse ja meedias toimetatakse, siis see on Ungari demokraatiale, arengule ja mainele palju ohtlikum kui näiteks Poolale. Poola on suurem riik, kus ajaloolist tugevusvaru on rohkem. Mida väiksem riik, seda hapram.

Eesti kui väikese riigi ja ühiskonna omavaheliste erakondlike või poliitiliste pealispindsete konfliktide või konkurentsi muutmine sisemiseks selliseks suureks lahkuminekuks või konfliktiks on Eestile hukutav! Kui poliitilist oponenti süüdistada riigireetmises, siis see on hukutav riigile. Hukutav!

Kas sotsiaalmeedia õhutab erimeelsusi?
Sotsiaalmeedia soodustab inimeste üleskihutamist, kes ei oska ega viitsi asjadesse süvenda, hakates erutununa emotsiooni ajel tegutsema. Seda nägime Inglismaal Brexiti puhul.
Küll ka EKRE-l tuleb tõehetk, Euroopas on see juba olnud. Võib juhtuda nii, nagu juhtus Timo Soiniga Soomes. Kui Reformierakond teeb EKREga valitsuse, Mart Helme peab ise minema välisministrina ÜROsse – ta ei saa seal ju räuskama hakata nagu Nigel Farage. Mart Helme on suursaadik olnud, ta teab, kuidas diplomaat peab käituma. Moskvas suursaadikuna Helme ei käinud ju sinimustvalget Kremli müüri ääres lehvitamas.

Nii et te näete EKRE liikumises ainult lühiajalist omakasu?
Seda ta ju on. Te ise rääkisite magusast võimust, ju te seda EKREt vaadates arvasite. Kui nad võimule saavad, siis näevad nad ka vastutusega kaasnevat kibedust.

EKRE taustal on sinimustvalge ja tõrvikud omandanud negatiivse varjundi.
See on ka üks kahju, mida nad on teinud. Tudengid on mulle rääkinud, et ei tahagi enam laulda, et eestlane olen ja eestlaseks jään, sest sellele on tulnud vastik maitse juurde. See on kahetsusväärne, mida EKRE on saavutanud.

Kas me kõik ei ole ekrelased, sest kunagi 1988. aastal lehvitasime sinimustvalget ja unistasime oma riigist?
Me ei teinud seda sellisel viisil.

Kas küsimus on ainult viisis?
Viis on kõik. Kultuur on viis, kuidas asju teha. Kui oleksime teinud, nagu Araabia kevadet tehti, siis meil ei oleks Eesti vabariiki. Me tegime seda sellise eestlase, tõepoolest vaarisade moodi, kes ei tule purjus peaga plärtsuma seal, kus asjad tõsiselt kaalul on.

Kuidas siis olla eestlane oma lipu ja lauludega Euroopa Liidus?
Kullakesed, me oleme kogu aeg sellega suurepäraselt hakkama saanud. Vastupidi! Meid on imetletud ja armastatud, meie laulupeod on populaarsed, kus lehvitame lippudega. Me oleme kogu aeg olnud positiivse loova rahvusluse eeskuju. Nüüd lörtsitakse see meie eest ära, tehakse ühe erakonna poliitilise võimu saavutamise vahend. Kasutatakse ära seda, mis on inimeste jaoks tegelikult püha.

Kuidas kirjeldate positiivset rahvuslust?
Vaadake, millega me oleme hakkama saanud 30 aastaga! Oma riigi üles ehitamine, demokraatia, mis kasutab inimeste tarkust, e-riik. Silmapaistvalt kõrgel tasemel kultuur, muusika ja teater, sama NO teater, mida Helme tahab mutta trampida. See kõik näitab loovat rahvust.

Rahvusena oleme loovad, aga eestikeelse kõrgharidusega on lood iga aastaga järjest halvemini.
Probleem on selles, et oleme laisad ja lõdvad. Kui suutsime kaitsta Nõukogude Liidus end mitte ainult vene keele mõju vastu, vaid ka Moskva lollusi ära hoida, siis praegu ollakse end lõdvaks lasknud ja arvatakse, et ega mina ei ole ilmasammas, ega mina ei pea midagi tegema. Kuskil on riik, las tema teeb. See on väga ohtlik tendents. Olles Brüsselit seestpoolt näinud, siis võin öelda, et seal, kus oleks võimalik asju omamoodi teha, me ei tee seda sel määral nagu soomlased või hollandlased. Teised Euroopa rahvad naeravad meie üle, sest oleme teinud asju nii, nagu on formaalselt paberil.

Keeleteadlane Martin Ehala kirjutas oma viimase raamatu esmalt inglise ja alles pärast seda eesti keeles. Kui juba keeleteadlane kirjutab esmalt inglise keeles…
Teadlased peavad inglise keeles suutma olla arusaadavad oma ala professionaalidele, keda võib maailmas olla mõnikümmend. See on üks tase. Teine tase on oma ühiskonna jaoks tähtsate asjade tegemine. Siis peame olema võimelised kogu aeg eesti keeles suhtlema. Ülikoolides peab eestlane teise eestlasega saama arutada tänapäeva teadust, mitte ainult inglise keeles konverentsidel kolleegidega Hongkongist, New Yorgist või Budapestist.

Ingliskeelne õpe võtab Eesti ülikoolides maad tasuta kõrghariduse pärast, sest ülikoolidel keelati sama eriala õpetada eesti ja inglise keeles. Iga õppekava saab olla ainult ühes keeles. Kuna ülikool saab raha õppijate arvu pealt ja eestikeelseid üliõpilasi ei tule piisavalt, siis on erialasid, kus on mindud üle ingliskeelsele õppele, sest rahvusvahelistelt tudengitelt tohib raha võtta. Kuna õppekava ei ole lubatud hoida eesti ja inglise keeles, siis kaob eestikeelne ära. Isamaaline tegu osutus eestikeelsele kõrgharidusele kahjulikuks.

Mida peale hakata?
Õppekavasid tuleb taas lubada lugeda eesti ja inglise keeles. Ega see ei ole halb, kui inglise keeles õpetatakse, halb on see, kui eesti keeles ei õpetata.

Kui lõppev aasta ühte lausesse kokku võtta, milline oli aasta 2018?
Mina ütleks, et huvitav. Eesti on ärganud üles, inimesed vaidlevad ja arutavad tõelisi probleeme, mis mõjutavad meie tulevikku. Inimestel on tekkinud palju suurem huvi oma elukorralduse vastu kui veel aasta tagasi. Minu meelest on see väga hea.